Kiri Boliiviast

Rõõmus ja lootusrikas vaesusest hoolimata

KUIGI ma teenin misjonärina arengumaal, pole ma ikka harjunud vaesuse ja lootusetusega. Soovin, et kannatused kaoksid kohe, kuid tean, et ainult Jumala kuningriik suudab nendele lõpu teha. Siiski olen ikka ja jälle näinud, kuidas inimesed, kes järgivad Jumala Sõna, leiavad õnne äärmistest raskustest hoolimata. Sabina on üks neist.

Aastaid tagasi vaatas Sabina, kaks pisitütart süles, kuidas tema abikaasa vanasse bussi astus, et minna otsima tasuvamat tööd teises riigis. Ta ootas ja ootas, millal mees naaseb, ning ajapikku said kuudest aastad – ta ei tulnudki. Ajast, mil ta mees lahkus, on Sabina väsimatult iga päev tööd rüganud, et end ja oma kahte tütart, Milenat ja Gheliani, ära elatada.

Esimest korda kohtasin ma Sabinat ühel pärastlõunal, kui ta oma õe poes kannatlikult nõudlikke ostjaid teenindas. Tema väsinud silmadest oli näha, et ta on terve päeva tööd rassinud. Pakkusin talle ja ta tütardele piibliuurimist. Ta ütles, et sooviks seda väga, kuid tal lihtsalt pole aega. Aga ta tahtis, et ma uuriksin tema tütardega. Olin sellega päri. Tüdrukutega uurides õppisin ka Sabinat lähemalt tundma ning nägin, kui täbar tema olukord on.

Sabina päev algab kell 4 hommikul. Kui tema tütred nende ühetoalises elamises veel magavad, paneb ta tulele suure päevinäinud alumiiniumpoti, et küpsetada liha empanadade ehk lihapirukate jaoks, mida ta pere elatamiseks müüb. Taina on ta valmis teinud eelmisel õhtul.

Hoolikalt paneb Sabina laenatud kärule kõik päevaks vajaliku: päikesevarju, lauapliidi, gaasiballooni, laua, taburetid, potid, õli, liha ja taina ning mitu liitrit kodust puuviljajooki.

Kella 6-ks on Sabina koos tütardega minekuvalmis. Nad lahkuvad ja panevad ukse enda järel tabasse. Nende näod on ilmetud, nad ei naera ega vestle. Kogu nende tähelepanu on käsiloleval tööl. Just sellist elu olen hommikuti oma misjonikodu aknast näinud ikka ja jälle. Sabina on üks paljudest Boliivia naistest, kes lahkub kodust enne koitu, et tänaval söögi- ja joogipoolist müüa.

Kell 6.30, kui päike piilub üle mäetippude, jõuab Sabina oma tütardega tänavanurgale, kus nad sõnagi lausumata tühjendavad  käru ja panevad üles väliköögi. Esimene empanada sulpsab tulikuuma õlisse ja hakkab särisema. Jahedasse hommikuõhku tungivad isuäratavad aroomid, mis meelitavad kiiresti ligi näljaseid ostjaid.

„Mitu teile?” küsib Sabina esimeselt kliendilt. Unine mees näitab kahte sõrme, vaevumata seejuures oma pilkugi tõstma. Sabina ulatab talle kaks tulikuuma kuldpruuni pirukat ning võtab nende eest kesise tasu. Nii teeb ta päeva jooksul sadu kordi. Müünud viimase empanada, panevad nad asjad kärule ja siirduvad koju. Kuigi Sabina jalad löövad tuld, läheb ta teisele tööle oma õe kauplusesse.

Kui ma esimest korda poodi tüdrukutega uurima läksin, oli nurka valmis pandud kaks väikest pinki. Algusest peale ootasid Milena ja Ghelian, kes tollal olid 9- ja 7-aastane, õhinal igat uurimist ja ka valmistasid hästi ette. Tasapisi muutusid need ujedad tüdrukud avatumaks ning me hakkasime sõbrunema. See soojendas Sabina südant. Peagi otsustas ta, et oma kurnavast päevakavast hoolimata hakkab ka tema Piiblit uurima.

Sedamööda, kuidas kasvasid Sabina teadmised, kasvas ka tema armastus Jehoova Jumala vastu. Ta hakkas tundma midagi, mis talle enne oli võõras olnud – õnne. Kui varem nägi Sabina välja kurnatud ja nukrailmeline, siis nüüd oli ta selg sirge, pea püsti ning silmad särasid. Sabina õde ütles, et enne ei naeratanud Sabina üldse, praegu aga on ta kogu aeg rõõmus. Sabina ja ta tütarde juures toimunud muutusi märkasid teisedki. Viimaks ometi tundis Sabina, kuidas tema hinges nii kaua valitsenud vaimne tühjus hakkab kaduma.

Sabinale meeldis Piiblit uurida, kuid tihe ajakava takistas tal koosolekutel käia. Lõpuks ta siiski nõustus mu kutsega tulla kuningriigisaali, ning on sellest ajast peale koosolekutel käinud. Kogudusest leidis ta endale ka häid sõpru. Samuti on ta omal nahal kogenud, et Jehoova tõesti hoolitseb nende eest, kes teda armastavad ja on valmis tema teenimise nimel ohvreid tooma (Luuka 12:22–24; 1. Timoteosele 6:8).

Sabinat liigutas see, mida ta Piiblist teada sai, ning ta tahtis sellest ka teistele rääkida. Kuid ta ütles, et paljast mõttest avalikult kuulutada jooksevad tal külmajudinad üle selja. Ta mõtles, et kuidas suudab tema, kel pole õiget haridustki, kedagi teist õpetada. Ent Sabinale osutatud lahkus ja see, kuidas Piibli õpetused tema enda elu olid muutnud, ajendas teda seda sammu astuma. Samuti mõistis ta, et peab olema tütardele eeskujuks. Niisiis hakkas ta teistele head sõnumit rääkima. Ka tütred lõid temaga innukalt kaasa.

Nüüdseks pole Sabina enam üks paljudest vaestest naistest, kes päevast päeva rõõmutult tööd rabavad. Tema majanduslik olukord pole palju muutunud, küll aga on muutunud tema ellusuhtumine. Praeguseks on ta ristitud kristlane, kes jagab teistele head sõnumit Jumala kuningriigist, mis ainsana suudab teha lõpu vaesusele ja meeleheitele (Matteuse 6:10).

Kell on 5 hommikul ning jällegi on Sabina valmis lahkuma oma ühetoalisest elamisest. Sel hommikul ei lähe ta aga empanadasid müüma. Ta kohtub hoopis rühma kaaskristlastega, et tänavale kuulutama minna. See, et ta kasutab iga nädal aega teiste aitamiseks, on toonud talle lisarõõmu. Sabina lukustab ukse ning asub teele, lai naeratus näol. Käru asemel on tal kaasas suur kott, kus on Piibel ja piiblilist kirjandust, et jagada inimestele lootusesõnumit. Ta naeratab enesekindlalt ja lausub: „Ma poleks kunagi uskunud, et suudan rääkida teistele Piiblist,” ja lisab: „Mulle meeldib see väga!”