Kas on võimalik hakata uskuma Loojasse?

„KUI kaalusin Looja olemasolu võimalikkust, ajas mind vihale mõte, et võiks olla keegi, kes suudab kannatusi ära hoida, kuid pole valmis seda tegema!” Need sõnad lausus endine ateist, kes oli kaotanud oma pereliikmed holokaustis. Kahtlemata polnud ta ainus, kes niimoodi mõtles.

Julmustega kokku puutudes leiavad paljud inimesed, et neil on raske Jumalasse uskuda, või siis otsivad nad troosti mõttest, et Jumalat pole olemas. Mis on peamised tegurid, miks mõned inimesed Jumalasse ei usu? Kas inimestel võiks ilma Jumala või religioonita paremini minna, nagu mõned arvavad? Kas ateistil on võimalik hakata uskuma, et armastav Looja on olemas?

Religiooni halb mõju

Paradoksaalsel moel on ateismi üks peamisi põhjusi religioon. Ajaloolane Alister McGrath märgib: „Miski ei tõuka inimesi jõulisemalt ateismi poole kui vastumeelsus organiseeritud religiooni liialduste ja möödalaskmiste suhtes.” Sageli nähakse religioonis sõdade ja vägivalla põhjust. Ateist ja filosoof Michel Onfray on arutlenud selle üle, kuidas on võimalik, et üks ja sama usuraamat võib anda inspiratsiooni kaht liiki inimestele, ühtesid tiivustada „taotlema pühadust”, teisi aga panna „tegelema ebainimliku julmusega” – terrorismiga.

Paljudel, kes on mõne religiooniga seotud olnud, on sellest mõrud mälestused. Rootsi noormees Bertil kuulis sõjaväes teenides, kuidas armee kaplan õigustas vägivalda, viidates Jeesuse hoiatusele, et need, kes mõõga haaravad, mõõga läbi ka hukkuvad. Kaplan arutles, et kuna keegi peab seda mõõka kasutama, peab sõdur olema Jumala teenija! (Matteuse 26:52.) *

Bernadette, kelle isa oli langenud Teise maailmasõja ajal Prantsusmaal, mäletab, kui vihane ta oli preestri peale, kes lausus tema kolmeaastase täditütre matustel: „Jumal on kutsunud selle lapse taevasse ingliks.” Hiljem sündis Bernadette’il puudega laps, kuid ka selle löögi puhul ei leidnud ta kirikust mingit lohutust.

Ciarán kasvas üles Põhja-Iirimaal, kui seal oli palju vägivalda. Talle oli vastumeelt põrgutule õpetus. Tal oli kombeks öelda, et vihkab ükskõik millist Jumalat, kes on sellise kurjuse eest vastutav, samuti esitas ta Jumalale väljakutse: kui sa oled olemas, siis löö mind maha. Ciarán pole sugugi ainus, kellele niisugused hirmsad kiriku õpetused vastu on hakanud. Tegelikult võisid just kirikudogmad aidata evolutsiooniteooriale pinda ette valmistada. Alister McGrathi sõnul ei pannud Darwinit Jumala olemasolus kahtlema mitte tema usk evolutsiooni, vaid „äärmine vastikustunne” põrgutule doktriini suhtes. McGrath märgib ka, et Darwin oli „sügavalt kurb oma tütre surma tõttu”.

On neid, kes arvavad, et usuga tegelemine on sama mis sõgedus ja fanatism. Irina, keda mõttetud jutlused ja palvete korrutamine surmani ära tüütasid, räägib: „Mulle näis, et usklikud inimesed ei mõtle.” Louis’le aga hakkasid vastu usufanaatikute toime pandud metsikused ja ta asus radikaalsemale seisukohale: „Aastaid olin näinud religiooni igavat palet, nüüd aga tuli ilmsiks selle varjatud pale. Minust sai kõigi religioonide vihane vastane.”

 Kas ilma Jumalata oleks parem?

Pole ime, et paljude meelest on religioon takistus, mis ei lase inimestel saavutada edu ega rahu. Mõned on isegi tõstatanud küsimuse, et võib-olla läheks inimestel ilma Jumala ja religioonita hoopis paremini. Ent kas usuliste vaadete täieliku kõrvaleheitmisega ei kaasne omad probleemid?

18. sajandi filosoof Voltaire võttis teravalt sõna tolleaegse laostunud kiriku väärade tegude vastu. Siiski pidas ta kellegi kõrgema olemasolu tunnistamist moraali seisukohast hädavajalikuks. Hiljem esitas saksa filosoof Friedrich Nietzsche oma kuulsa idee, et Jumal on surnud, kuid ta väljendas kartust, et ateistlik mõtteviis võib põhjustada moraalse vaakumi ja seega kahju tuua. Kas sellised kartused olid õigustatud?

Keith Ward märgib, et tänapäeval pole barbaarsus vähenenud, vaid on saavutanud hoopis „sellise ulatuse, mida poleks varem osatud kujutledagi”. Ateismiga eksperimenteerimine pole vabastanud inimkonda ka sellistest inimloomusele omastest nõrkustest nagu äraostetavus ja sallimatus. Niisugused tõsiasjad on pannud paljusid mõtlevaid inimesi, isegi ateiste, tunnistama, et moraali seisukohalt on usk Jumalasse kasulik.

Keith Ward tõstab esile, millist head mõju usk Jumalasse avaldab: „Usk muudab inimese moraalselt tundlikumaks, lisades vastutustunnet hoolitseda maailma eest, mille Jumal on loonud.” Arvukad hiljutised uurimused on näidanud, et usklike inimeste seas esineb suuremal määral altruismi. Altruism omakorda näib tekitavat rahulolutunnet. Sellised uurimistulemused vaid kinnitavad, kui väärtuslik on Jeesuse esitatud põhimõte „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine” (Apostlite teod 20:35).

Ühele endisele ateistile, kes on ametilt sotsiaaltöötaja, avaldas muljet Piibli vägi muuta inimeste elu. Ta ütles: „Palju aastaid olin püüdnud aidata inimestel muuta oma käitumist, millega nad tõid kahju nii endale kui ka teistele, kuid olin saavutanud väga kesiseid tulemusi. Nüüd aga panin tähele, kui suuri muudatusi inimesed enda parandamiseks tegid. Samuti nägin, et need muudatused olid püsivad.”

Vaatamata sellele arvab enamik ateiste, et kaugelt rohkem kui headust ja ligimesearmastust, on usk Jumalasse kutsunud esile tapatalguid ja konflikte. Nad võivad tunnistada, et mõnele inimesele avaldab usk head mõju, kuid samas jäävad nad ise läbinisti skeptiliseks. Miks?

Muid mitteuskumise põhjusi

Paljudele on õpetatud, et evolutsioon on vaieldamatu tõsiasi. Anila näiteks sai hariduse ateistlikus Albaanias. „Koolis õpetati meile, et usk Jumalasse on naiivne ja iganenud,” jutustab ta. „Ma õppisin imelisi asju taimede ja elusorganismide kohta, kuid pidasin kõike vaid evolutsiooni tulemuseks, kuna selline vaade tundus olevat kooskõlas teadusliku mõtlemisega.” Nüüd möönab ta, et „esitatud tõendid tuli pimesi vastu võtta”.

 Osa inimesi on kibestunud, ja see takistab neid uskumast. Jehoova tunnistajad kohtavad sellise hoiakuga inimesi sageli, kui käivad majast majja, et rääkida Piibli lootusest. Üks noor tunnistaja kohtus sel moel Bertiliga, keda varem mainiti. Bertil mäletab, et ütles endamisi: „Vaene fanaatik. Sa oled küll vale ukse taha sattunud.” Ta sõnab: „Ma lasin ta sisse ja valasin välja oma nördimuse seoses Jumala, Piibli ja religiooniga.”

Šotimaalt pärit Gus oli mures ebaõigluse pärast. Esialgu oli ta Jehoova tunnistajatega vesteldes väga vaidlushimuline ja tõrges. Tema küsimused meenutasid heebrea prohveti Habakuki küsimusi, kes ütles Jumalale: „Miks sa lased mind näha nurjatust ja vaatad ise seda õnnetust pealt?” (Habakuk 1:3).

Inimestele on pikka aega muret teinud ka Jumala näiline ükskõiksus kurjuse suhtes (Laul 73:2, 3). Prantsuse kirjanik Simone de Beauvoir ütles kord: „Mul oli kergem ette kujutada maailma ilma loojata, kui loojat, kelle õlul lasuvad kõik maailma vastuolud.”

Kuid kas see, et paljud religioonid ei suuda niisuguseid vastuolusid selgitada, tähendab, et selgitused puuduvad? Gus ütles, et lõpuks leidis ta „rahuldava selgituse küsimusele, miks on kõikvõimas Looja pidanud ajutiselt kannatusi lubama”. See oli tema enda sõnul „tähtis samm edasi”. *

Nii mõnigi end ateistiks nimetav inimene võib tegelikult evolutsiooniõpetuses kahelda, tunnetada oma vaimseid vajadusi ja isegi palvetada. Vaadelgem, mis on pannud mõnesid ateiste ja agnostikuid asja üle sügavamalt järele mõtlema ning astuma lõpuks samme selles suunas, et oma Loojaga lähedaseks saada.

Mis aitas neil Loojasse uskuma hakata?

Bertilile tundus arukas see, mida teda külastanud noormees rääkis tohutust erinevusest tõelise kristluse ja nende religioonide vahel, kuhu kuulujad on kristlased vaid nime poolest. Lisaks Looja olemasolu kinnitavatele argumentidele avaldas Bertilile  muljet veel miski. Ta märgib: „Ma imetlesin, kui kannatlik see noormees oli, hoolimata minu kangekaelsusest. ... Ta jäi väga rahulikuks ning tõi mulle alati midagi lugeda ja oli hästi ette valmistanud.” *

Svetlana, kelle arusaamu olid mõjutanud evolutsiooniõpetus ja kommunism, oli veendunud, et püsima jäävad vaid edukamad. Ometi häiris teda selline karm elukäsitus. Meditsiinikoolis õpitu ajas teda veel rohkem segadusse: „Ateismi tundides õppisime, et ellu jäävad vaid edukamad. Kuid meditsiiniloengutes õpetati, et me peaksime nõrku aitama.” Samuti murdis ta pead selle üle, miks inimesi, kes justkui pidanuks olema evolutsioonilise arengu poolest ahvide täiustunud vorm, vaevavad emotsionaalsed probleemid, millest ahvid on vabad. Ta leidis neile vastuoludele selgituse ootamatust allikast. „Mu vanaema selgitas mulle Piibli põhjal, et negatiivsed emotsioonid on tingitud meie ebatäiusest.” Samuti oli Svetlanal hea meel teada saada, millise vastuse annab Piibel näiteks küsimusele, miks ausad inimesed kannatavad.

Leif, kes on Skandinaavia päritolu, uskus kindlalt evolutsiooni ja pidas Piiblit muinasjuturaamatuks. Ühel päeval aga seadis sõber tema veendumused kahtluse alla, öeldes: „Kas sa mõistad, et kordad vaid teiste sõnu, ilma et sul endal Piiblist vähimatki aimu oleks?” Leif räägib, millist mõju need sõnad talle avaldasid: „Sain aru, et ma polnud evolutsiooniteooriat kunagi küsitavaks pidanud, vaid olin võtnud seda puhta kullana. ... Ma arvan, et üks asi, mis võib ateisti mõtlema panna, on teadmised Piibli prohvetiennustuste ja nende täitumise kohta.” (Jesaja 42:5, 9.)

Eespool mainitud Ciaráni illusioonid purunesid aastate jooksul, mil ta tegeles poliitikaga. Elu üle järele mõeldes jõudis mees seisukohale, et üksnes vägev ja armastav Jumal suudab lahendada inimkonna probleemid ning aidata ka temal oma õnnetust olukorrast väljapääsu leida. Ta ohkas oma südames: „Ah, kuidas ma soovin sellist Jumalat leida.” Äärmises ahastuses olles palvetas ta: „Kui sa olemas oled ja mind kuuled, siis anna mulle sellest kuidagi märku ja näita mulle, kuidas ma võiksin oma õnnetust olukorrast väljapääsu leida ja kuidas võiksid inimesed vabaneda valust.” Mõne päeva pärast koputas tema uksele üks Jehoova tunnistaja. Ta selgitas, mida õpetab Piibel kurjade jõudude kohta, kes mõjutavad inimvalitsusi (Efeslastele 6:12). Selline selgitus kinnitas Ciaráni enda tähelepanekuid ja äratas temas uudishimu. Edasise piibliuurimise käigus muutus tema usk armastavasse Loojasse järjest tugevamaks.

Inimkonna Looja ja sina

Religioosne silmakirjalikkus, valitsev kurjus ja sellised ateistlikud õpetused nagu evolutsioon on pannud paljusid Looja olemasolus kahtlema või isegi seda eitama. Ometi võib Piibel sinu küsimustele rahuldavad vastused anda, kui sa seda vaid lubad. Samuti avaldab Piibel meile Jumala mõtted: „Need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust” (Jeremija 29:11). Bernadette, kellel sündis puudega laps ja kes Looja olemasolus kahtles, tundis, et see lootus oli otsekui leevendav kompress tema hingehaavadele.

Piibli selgitus selle kohta, miks Jumal lubab kannatusi, on pannud paljusid endisi ateiste kaasa mõtlema ja kuuldud argumentidega nõustuma. Kui võtad aega, et leida sellistele tähtsatele küsimustele Piiblil põhinevad vastused, võid sinagi veenduda, et Jumal on olemas ning et „ta ei ole tegelikult kaugel mitte ühestki meist” (Apostlite teod 17:27).

[Allmärkused]

[Kast lk 13]

Küsimused, millele evolutsiooniteoorial vastus puudub

• Kuidas sai millestki elutust tekkida elu? (LAUL 36:10)

• Miks paljunevad loomad ja taimed ainult oma liikide järgi? (1. MOOSESE 1:11, 21, 24–28)

• Kui inimesed põlvnevad alamatest ahvidest, siis miks pole ükski kõrgem inimahv püsima jäänud? (LAUL 8:6, 7)

• Kuidas selgitada edukamate ellujäämise teooriaga altruismi? (ROOMLASTELE 2:14, 15)

• Kas inimkonnal on mingit tulevikulootust? (LAUL 37:29)

[Pildid lk 12, 13]

Kuidas sai armastav Jumal luua maailma, kus lapsed kannatavad?

Religioosne silmakirjalikkus on paljusid Jumalast eemale tõuganud