Teise sajandi alguses, kui Jeesuse apostlid olid surnud, saavutasid tuntuse varajased kirikuisad. „New Catholic Encyclopedia” (2003) 6. köide lk 687 iseloomustab nende õpetusi järgmiselt: „Üldine suund õpetuses oli see, et kehast lahkunud hingele saab osaks taevane õndsus kohe pärast mistahes vajalikku surmajärgset puhastust.”

„Õnnelikud on need, kes on tasase meelega, sest nemad pärivad maa” (Matteuse 5:5).

Ehkki Jeesus lubas oma jüngritele, et ta ’valmistab neile koha’ taevas, ütles ta ka, et mitte kõik õiged ei lähe taevasse (Johannese 3:13; 14:2, 3). Ta ju palvetas, et Jumala tahe sünniks „nagu taevas, nii ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10). Tegelikult ongi õigete ees kaks väljavaadet. Väike osa neist hakkab koos Kristusega taevas valitsema, enamus saab aga igavese elu maa peal (Ilmutus 5:10).

Aja jooksul muutus algkiriku seisukoht enda rolli suhtes maa peal. Milleni see välja viis? „Kirik kui institutsioon hakkas üha enam pidama ennast oodatud Jumala kuningriigiks,” kirjutab „The New Encyclopædia Britannica”. Kindlustamaks enda võimu, hakkas kirik sekkuma poliitikasse, eirates Jeesuse selgesõnalist õpetust, et tema järgijad „ei kuulu maailma” (Johannese 15:19; 17:14–16; 18:36). Rooma keisri Constantinuse mõjutusel tegi kirik kompromissi mitmes tõekspidamises, millest üks puudutas koguni Jumala olemust.

Vaata võrdluseks piiblitekste: Laul 37:10, 11, 29; Johannese 17:3; 2. Timoteosele 2:11, 12