„Kuningas Herodese päevil”

JUDEA kuningas Herodes Suur soovis surmata väikest Jeesust ning andis seetõttu käskjalgadele käsu tappa Petlemmas kõik poisslapsed. Ajaloost on teada palju sündmusi, mis toimusid „kuningas Herodese päevil” ning mis heidavad valgust Jeesuse elu ja teenistust ümbritsevale ajajärgule (Matteuse 2:1–16).

Miks tahtis Herodes Jeesust tappa? Ja miks valitses Jeesuse sündimise ajal juute kuningas, aga kui Jeesus suri, roomlane Pontius Pilatus? Et saada tervikpilti Herodese rollist ajaloos ja mõista, miks ta on Piibli lugejatele oluline, tuleb meil minna tagasi aega, mil Jeesuse sünnini oli jäänud veel palju aastakümneid.

Võimuvõitlus Judeas

Teise sajandi esimesel poolel e.m.a valitsesid Judead Süüria Seleukiidid, üks neljast dünastiast, mis tekkis Aleksander Suure impeeriumi lagunemisel. Kuid umbes aastal 168 e.m.a, kui Seleukiidi kuningas püüdis Jehoova teenimist Jeruusalemma templis asendada Zeusi kultusega, tõstsid juudid Makabeide perekonna juhtimisel mässu. Makabeid ehk Hasmoneid valitsesid Judeas aastatel 142–63 e.m.a.

Aastal 66 e.m.a võitlesid trooni pärast kaks Hasmoneide kuningapoega Hyrkanos II ja tema vend Aristobulos. Järgnes kodusõda ning mõlemad otsisid abi Rooma väejuhilt Pompeiuselt, kes oli parajasti Süürias. Pompeius haaras võimalusest kinni ja sekkus.

Õigupoolest olid roomlased laiendamas oma mõjuvõimu ida poole ja selleks ajaks oli suur osa Väike-Aasiast nende kontrolli all. Ent terve rida nõrku Süüria valitsejaid oli lasknud selles piirkonnas võimust võtta anarhial, mis ohustas rahu, mida roomlased soovisid nii väga Idas hoida. Niisiis astus mängu Pompeius, et annekteerida Süüria.

Ta otsustas lahendada Hasmoneide võimuvõitluse nii, et toetas Hyrkanost. Aastal 63 e.m.a vallutasidki roomlased tormijooksuga Jeruusalemma, et tõsta troonile oma mees.  Kuid Hyrkanosest ei pidanud saama sõltumatu valitseja. Roomlastel oli nüüd jalg ukse vahel ja nad ei kavatsenudki seda ära võtta. Hyrkanosest sai Rooma etnarh, valitseja, kes püsis võimul roomlaste armust ning sõltus nende heatahtlikkusest ja toetusest. Siseasju võis ta korraldada oma äranägemise järgi, kuid välisasjades tuli tal järgida Rooma poliitikat.

Herodese tõus

Hyrkanos oli tahtejõuetu valitseja. Ent teda toetas idumealane Antipatros, Herodes Suure isa. Antipatros oli telgitagune niiditõmbaja. Ta hoidis rahutuid juudi kildkondi vaos ja võttis peagi tegeliku võimu Judeas enda kätte. Ta aitas Julius Caesaril võidelda tema vaenlastega Egiptuses, ja tasuks tõstsid roomlased ta prokuraatoriks, kel tuli aru anda otse neile. Antipatros omakorda määras oma pojad Phasaeli ja Herodese vastavalt Jeruusalemma ja Galilea asevalitsejaks.

Antipatros õpetas oma poegadele, et midagi pole võimalik saavutada ilma Rooma nõusolekuta. Herodes jättis selle hästi meelde. Kogu oma karjääri jooksul balansseeris ta Rooma patroonide ja juudi alamate nõudmiste vahel. Talle olid selles abiks hea organiseerimisvõime ja väejuhioskused. Kui Herodes 25-aastaselt asevalitsejaks nimetati, pälvis ta kohe nii juutide kui ka roomlaste imetluse, kuna kõrvaldas jõuliselt oma territooriumilt röövjõugud.

Kui rivaalid aastal 43 e.m.a Antipatrose mürgitasid, sai Herodesest mõjukaim mees Judeas. Kuid tal oli vaenlasi. Jeruusalemma aristokraadid pidasid teda usurpaatoriks ja püüdsid veenda Roomat teda ametist kõrvaldama. See neil aga ei õnnestunud. Rooma pidas lugu Antipatrose mälestusest ja hindas tema poja võimeid.

Saab Judea kuningaks

Pompeiuse lahendus Hasmoneide võimukriisile umbes 20 aastat tagasi oli paljude meele kibedaks teinud. Allajäänud kildkond püüdis korduvalt võimu üle võtta ja aastal 40 e.m.a see neil õnnestuski Rooma vaenlaste partialaste abiga. Kasutades ära Rooma kodusõja tekitatud kaost, tungisid nad Süüriasse, tõukasid troonilt Hyrkanose ja panid ametisse roomavaenuliku Hasmoneide suguvõsa liikme.

Herodes põgenes Rooma, kus teda soojalt vastu võeti. Roomlased tahtsid partialased Judeast välja ajada ning allutada see taas oma kontrollile, nii et võimul oleks neile meelepärane valitseja. Nad vajasid usaldusväärset liitlast ning Herodes tundus olevat just õige mees. Niisiis kroonis Rooma senat Herodese Judea kuningaks. Sümboliseerimaks paljusid kompromisse, mida Herodes võimu säilitamiseks peab tegema, juhtis ta rongkäiku senatist Jupiteri templi juurde, kus ta tõi ohvreid paganlikele jumalatele.

Rooma leegionide abiga lõi Herodes oma vaenlasi Judeas ja nõudis endale kuuluvat trooni. Ta maksis oma vastastele julmalt kätte. Ta kõrvaldas Hasmoneid ja neid toetanud juudi aristokraadid, samuti kõik teised, kellele tegi tuska, et roomlaste sõber nende üle valitseb.

Herodes kindlustab oma võimu

Kui Octavianus lõi aastal 31 e.m.a Aktioni lahingus Marcus Antoniust ja sai roomlaste vaieldamatuks valitsejaks, mõistis Herodes, et tema kauaaegne sõprus Marcus Antoniusega võib äratada kahtlusi. Seega kiirustas Herodes Octavianusele oma truudust kinnitama. Rooma uus valitseja omakorda tunnustas Herodest kui Judea kuningat ning laiendas tema valitsemisala.

Järgnevatel aastatel stabiliseeris Herodes  oma kuningriigi poliitilist ja majanduslikku olukorda ning muutis Jeruusalemma hellenistliku kultuuri keskuseks. Ta võttis ette suuri ehitusprojekte, mille hulgas olid paleed, Kaisarea sadamalinn ja suurejoonelised uued ehitised Jeruusalemma templis. Samal ajal oli tema poliitika keskmeks ja tugevuse allikaks sõprus Roomaga.

Herodese kontroll Judea üle oli totaalne ning tema võim absoluutne. Ta manipuleeris ka ülempreestriametiga, määrates ülempreestriks, keda iganes soovis.

Mõrvarlik armukadedus

Herodese eraelu oli tormiline. Tema kümnest naisest soovisid paljud, et just nende poeg saaks isa ametipärijaks. Õukonnaintriigid tegid Herodese kahtlustavaks ja julmaks. Armukadedushoos lasi ta hukata oma lemmiknaise Mariamna ja hiljem kägistada naise kaks poega, kes väidetavalt sepitsesid tema vastu vandenõu. Niisiis läheb Matteuse ülestähendus Petlemma tapatalgutest kokku sellega, mida on teada Herodese temperamendi ja otsustavuse kohta kõrvaldada võimalikud rivaalid.

Öeldakse, et kuna Herodes oli teadlik oma ebapopulaarsusest, otsustas ta, et tema surma korral peab kogu rahvas leinama, mitte rõõmustama. Selleks võttis ta kinni Judea tähtsamad kodanikud ja käskis nad hukata, kui tema surmast teatatakse. Seda käsku ei viidud kunagi ellu.

Herodes Suure pärand

Pärast Herodese surma otsustas Rooma, et Arhelaos saab oma isa järel Judea valitsejaks ja veel kahest pojast saavad sõltumatud vürstid ehk tetrarhid – Antipas Galileas ja Pereas ning Filippus Itureas ja Trahhoniitisemaal. Arhelaos osutus ebapopulaarseks nii oma alamate kui ka isandate silmis. Kümmekond aastat pärast saamatut valitsemist võtsid roomlased ta ametist maha ja panid asemele enda valitseja, ühe Pontius Pilatuse eelkäijaist. Samal ajal jätkasid Antipas, keda Luukas nimetab lihtsalt Herodeseks, ja Filippus valitsemist oma tetrarhia üle. Niisugune oli poliitiline olukord Jeesuse teenistuse alguses (Luuka 3:1).

Herodes Suur oli nutikas poliitik ja halastamatu mõrvar, kelle kõige kohutavamaks teoks oli ilmselt katse tappa väikest Jeesust. Piibli lugejatel tasub uurida Herodese rolli ajaloos, sest see aitab heita valgust selle ajajärgu olulisematele sündmustele, selgitab, kuidas said roomlastest juutide valitsejad, ja annab taustteavet Jeesuse maise elu ja teenistuse kohta.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Palestiina ja selle ümbrus Herodese ajal

SÜÜRIA

ITUREA

GALILEA

TRAHHONIITISEMAA

Galilea meri

Jordani jõgi

Kaisarea

SAMAARIA

PEREA

Jeruusalemm

Petlemm

JUDEA

Soolameri

IDUMEA

[Pildid lk 13]

Herodes oli vaid üks paljudest valitsejatest, kes olid Judeas võimul kahe sajandi jooksul enne Jeesuse teenistust