Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuningas Taavet ja muusika

Kuningas Taavet ja muusika

Kuningas Taavet ja muusika

KUI on mõni nimi, mis toob meile meelde Piibli aegade muusika, siis see on Taavet. Ta oli silmapaistev mees, kes elas umbes 3000 aastat tagasi. Tegelikult põhineb suurem osa meie teadmistest tolle aja muusika kohta sellel, mida Piibel räägib Taaveti tegevusest alates ajast, mil ta oli noor karjane, kuni ajani, mil temast sai kuningas ja võimekas organisaator.

Taaveti kaudu saame muusikast Piibli aegadel üsnagi palju teada. Näiteks, mis pille mängiti ja missuguseid laule lauldi. Milline koht oli muusikal Taaveti elus ja Iisraeli rahva elus üldse?

Muusika roll muistses Iisraelis

Sageli meenub meile mõne laulu sõnadele mõeldes ka selle meloodia. Piiblis on kirjas palju laulusõnu, mille viise me kahjuks ei tea. Võib arvata, et need olid väga kaunid, lausa meeliülendavad. Psalmide ülevad sõnad viitavad sellele, et nende laulude saatemuusika oli samavõrd kaunis.

Mis puutub pillidesse, siis neist Piibel üksikasjalikult ei räägi. (Vaata kasti  „Muusikainstrumendid Piibli aegadel”.) Me ei tea isegi seda, mis tüüpi oli kannel või harf, mida mängis Taavet. On aga tähelepanuväärne, et iisraellased mõtlesid välja ja valmistasid mitmeid instrumente, nagu haruldasi väärispuidust harfe (2. Ajaraamat 9:11; Aamos 6:5).

Üks on aga kindel. Muusikal oli heebrealaste elus tähtis roll, eriti nende jumalateenistuses. Muusikal oli oma koht kuningate kroonimisel, usulistes tseremooniates ja ka sõjapidamises. See vaimustas kuningakoja liikmeid, andis hoogu pulmapidudele ja perekondlikele koosviibimistele ning lõi meeleolu viinamarja- ja viljakoristuspühadel. Paraku tehti muusikat ka halva kuulsusega paikades. Kui keegi suri, trööstis muusika leinajaid.

Iisraelis oli muusikal teisigi rolle. Oli teada, et see ülendab meelt ja häälestab prohveteid vastu võtma jumalikke sõnumeid. Näiteks Eliisa sai Jumalalt inspiratsiooni keelpillimängu kuulates (2. Kuningate 3:15). Samuti kõlas muusika mitmesugustel kalendritähtpäevadel. Noorkuupäevade ja pühade algusest anti teada kahe hõbetrompeti puhumisega. Juubeliaasta esimesel päeval teadustas sarvehääl vabastust orjadele ning võlgade katteks müüdud maade ja majade tagastamist nende omanikele. Kui rõõmsad võisid küll vaesed olla, kuuldes kõlamas muusikat, mis kuulutas neile, et nad saavad tagasi oma vabaduse või omandi (3. Moosese 25:9; 4. Moosese 10:10).

Iisraellaste seas oli erakordselt häid pillimehi ja lauljaid. Ühel Assüüria bareljeefil on kujutatud, kuidas kuningas Sanherib nõuab kuningas Hiskijalt andamina mees- ja naismuusikuid. Paistab, et nad olid esmaklassilised artistid. Kuid kõige suurem virtuoos oli Taavet.

Silmapaistev muusik

Taavet paistis silma selle poolest, et ta oli nii muusik kui ka poeet. Üle poole Piibli lauludest arvatakse olevat tema loodud. Poisieas oli ta karjane. Tema tundelist ja vastuvõtlikku meelt toitsid Petlemma idüllilised karjasestseenid. Talle tõid rõõmu sellised lihtsad asjad nagu ojavulin ning määgivad tallekesed, kes vastasid tema häälele. Niisugused kaunid loodushääled olid muusikaks tema kõrvadele ning ajendasid teda võtma oma harfi ja Jumalale kiitust laulma. Milline elamus võis küll olla kuulda Taaveti loodud muusikat Laulule 23!

Noore mehena mängis Taavet harfi niivõrd hästi, et teda soovitati kuningas Saulile, kes võttis ta enda teenistusse. Kui Sauli valdas ängistus ja ärevus, mängis Taavet talle oma harfil meeldivaid ja rahustavaid meloodiaid, mis vaigistasid kuninga südant. Sauli sünged mõtted hajusid ja ärevus lahtus (1. Saamueli 16:16).

Kuid muusika, mida Taavet nii väga armastas ja mis täitis teda õnnetundega, tekitas vahel ka probleeme. Ühel päeval, kui Taavet ja Saul naasid võitjatena lahingust vilistidega, kostis kuninga kõrvu võidurõõmus muusika. Naised laulsid: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!” Seepeale sai Saul nii vihaseks ja kadedaks, et „hakkas vaatama kõõrdi Taavetile, alates sellest päevast ja edaspidi” (1. Saamueli 18:7–9).

Muusikast haaratud

Taaveti heliteosed, mis ta lõi jumaliku inspiratsiooni all, olid mitmes mõttes tähelepanuväärsed. Tema laulude hulgas on nii mõtisklevaid kui ka karjaseelu kirjeldavaid psalme. Taaveti laulud kajastavad väga eripalgelisi teemasid: kiitusväljendustest ajaloosündmusteni, viinamarjakoristuse rõõmudest palee suurejoonelise pühitsemiseni, minevikumälestustest tulevikulootuseni, tungivast palvest harda anumiseni. (Vaata Laule 8, 23, 30, 32, 37, 38, 51, 86, 145 ja nende pealdisi.) Kui surid Saul ja tema poeg Joonatan, lõi Taavet kaebelaulu nimega „Ammulaul”, mis algab sõnadega: „Sinu hiilgus, Iisrael, on maha löödud su küngastel!” See laul on üsna süngetes toonides. Taavet oskas väljendada laia tundeskaalat, seda nii laulusõnades kui ka harfil mängides (2. Saamueli 1:17–19).

Särava isiksusena armastas Taavet rõõmsat, elavat ja väga rütmikat muusikat. Kui ta tõi seaduselaeka üles Siionile, hüppas ja tantsis ta kõigest väest, et seda sündmust tähistada. Piibli jutustusest võib järeldada, et muusika, mille järgi ta tantsis, pidi olema ülimalt hoogne. Kas suudad seda pilti ette kujutada? Tema naine Miikal tegi talle sellepärast koguni etteheiteid, kuid Taavet ei lasknud end sellest häirida. Ta armastas Jehoovat, ja muusika oli täitnud ta säärase rõõmuga, et ta hakkas oma Jumala ees lausa hüppama (2. Saamueli 6:14, 16, 21).

Lisaks kõigele paistis Taavet silma veel selle poolest, et valmistas uusi muusikainstrumente (2. Ajaraamat 7:6). Seega võib öelda, et Taavet oli erakordselt andekas loomeinimene, nii pillimeister, poeet, helilooja kui ka artist. Kuid ta tegi veel enamat.

Laulmine ja muusika templis

Taavet oli see, kes seadis Jehoova kotta ametisse lauljad ja pillimängijad. Ta pani 4000 laulja ja pillimehe juhatajaks Aasafi, Heemani ja Jedutuuni (ilmselt teise nimega Eetan). Taavet mainib neid 288 asjatundja hulgas, kes õpetasid ja juhendasid teisi. Kolme suure iga-aastase püha tähistamisel olid templis kohal kõik need 4000 lauljat ja pillimeest. Kui suurejooneliselt võis küll see võimas koor kõlada! (1. Ajaraamat 23:5; 25:1, 6, 7.)

Templis laulsid vaid mehed. Väljend „neidude häälele” Laulu 46 pealdises võib viidata kõrgele häälele või pillile. Lauldi unisoonis, nagu on näha tekstist 2. Ajaraamat 5:13, kus öeldakse, et lauljad pidid laulma „ühekorraga ja kooskõlas [„ühehäälselt”, UM]”. Psalmides viidatakse ka lauluviisidele, nagu Laulus 65 ja paljudes teistes Taaveti lauludes. Osa psalme sisaldab refrääni, näiteks sellist nagu Lauludes 42:6, 12 ja 43:5. Laulud, milles kasutati antifooni – kooride ja/või solistide vaheldumisi laulmist, olid samuti kõrgelt hinnatud. Näiteks võib tuua Laulu 24, mille Taavet lõi arvatavasti seoses seaduselaeka viimisega Siionile (2. Saamueli 6:11–17).

Laulmisega ei tegelenud aga üksnes leviidid. Kogu rahvas laulis, kui iga-aastasteks pühadeks üles Jeruusalemma mindi. Ilmselt just siis lauldi „palveteekonna laule”, mida nimetatakse ka „ülesmineku lauludeks” (Laulud 120 kuni 134). Näiteks Laulus 133 ülistab Taavet vendlusvaimu, millest iisraellased neil aegadel rõõmu tundsid. Ta alustab sõnadega: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad!” Kui kaunis võis veel olla selle laulu muusika!

Muusika Jehoova kummardamises

Kümnendiku Piiblist moodustavad laulud ning Laulude raamat kutsub kõiki inimesi üles Jumalale kiitust tooma (Laul 150). Muusikal on vägi panna inimesi unustama elumuresid ja laulmine võib olla palsamiks hingehaavadele. Ent Piibel õhutab ka neid, kellel läheb hästi, lauluga Jumalat kiitma (Jaakobuse 5:13).

Laulmisega saame väljendada oma usku Jumalasse ja armastust tema vastu. Viimasel õhtul enne hukkamist einestas Jeesus koos apostlitega ja nad lõpetasid oma söömaaja ühiselt lauldes (Matteuse 26:30). Missugune hääl võis küll olla Taaveti Pojal – temal, kes teadis, kui imeliselt laulab Jumala taevane õukond! Arvatavasti laulsid nad hallel-laule, Psalme 113 kuni 118. Kui see tõesti nii oli, siis apostlitele oli sealjuures edasine sündmuste käik teadmata, Jeesus aga võis laulda valjul häälel: „Ma armastan Jehoovat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist ... Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ahastused tabasid mind ... „Oh Jehoova, päästa mu hing!”” (Laul 116:1–4).

Muusika pole inimese leiutatud. Piibel räägib, et pillimäng ja laul kõlavad ka taevas, kus vaimolendid mängivad sümboolseid harfe ja laulavad Jehoova trooni ümber kiituslaule (Ilmutus 5:9; 14:3; 15:2, 3). Muusika on inimestele andnud Jehoova Jumal, kes on istutanud nende südamesse muusikatunnetuse ja vastupandamatu soovi väljendada oma tundeid pillimängu või lauluga. Usuinimestele on muusika eelkõige Jumala kingitus (Jaakobuse 1:17).

[Väljavõte lk 27]

„Oma rõõmupäevil, seatud pühil ... puhuge pasunaid.” (4. MOOSESE 10:10)

[Väljavõte lk 28]

„Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind.” (LAUL 23:1, 2)

[Väljavõte lk 29]

Taavet ütles: „Neli tuhat olgu väravahoidjaiks, ja neli tuhat kiitku Jehoovat mänguriistadega, mis ma kiituse tarvis olen teinud.” (1. AJARAAMAT 23:5)

[Väljavõte lk 29]

Taaveti laulusõnades ja pillimängus väljendus väga avar tundeskaala

[Väljavõte lk 30]

„Halleluuja! ... Kiitke teda trummide ja ringmängudega! ... Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat!” (LAUL 150:1, 4, 6)

[Kast/pildid lk 28]

 Muusikainstrumendid Piibli aegadel

Keelpillide hulka kuulusid naablid, kandled või harfid ja kümnekeelsed pillid (Laul 92:4). Nende häälestuse kirjeldamiseks on kasutatud väljendeid alamot ja seminit, mis võivad viidata kõrgematele ja madalamatele oktaavidele (1. Ajaraamat 15:20, 21, P 1997). Puhkpillide hulka kuulusid vilepillid, flöödid, sarved ja ka trompetid, mis tegid valju häält (2. Ajaraamat 7:6, UM; 1. Saamueli 10:5, UM; Laul 150:3, 4, UT 1989). Templipühitsemisel kõlas trompetite ja lauljate muusika „ühekorraga ja kooskõlas” (2. Ajaraamat 5:12, 13). Selle põhjal võib arvata, et nad olid omavahel hääles ja nende vahel ei olnud mingit ebakõla. Löökpillide hulka kuulusid tamburiinid ja sistrumid, mis on teatud laadi muusikalised käristid, ning ka igasugused kadakapuust pillid. Lisaks olid kasutusel väiksed helisevad ja suured kumisevad simblid. (2. Saamueli 6:5, UM; Laul 150:5.)

[Pildid]

Ülal: Tituse võidukaare detail Roomas Itaalias, millel on kujutatud Jeruusalemma templist aastal 70 m.a.j röövitud trompeteid. Mündid umbes aastast 130 m.a.j, millel võib näha juudi muusikainstrumente

[Allikaviide]

Mündid: © 2007 by David Hendin. All rights reserved.