Kiri Ameerika Ühendriikidest

Rännak minevikku

KUJUTLE vaid, kui põnev oleks rännata ajas tagasi ja näha, kuidas su esivanemad elasid. Meie mingis mõttes just seda tegimegi. Rännak viis meid Šveitsist Ameerika Ühendriikidesse. Küllap arvavad paljud, et Ühendriikides on elu igas suhtes üdini modernne, kuid meie sattusime nagu paarisaja aasta tagusesse aega. Kohe jutustame sellest lähemalt.

Kuna me räägime Šveitsi saksa murret, kutsuti meid kolmeks kuuks Indiana osariiki. Meie sihiks oli jagada Jumala kuningriigi head sõnumit amišite peredele, kes kõnelevad ikka veel oma esivanemate keelemurret. Indianas elab sadu niisuguseid perekondi.

Amišid on 17. sajandi anabaptistide järeltulijad. Nime on nad saanud oma juhi Jakob Ammanni järgi, kes elas Šveitsis. Need tol ammusel ajal Piiblit uurinud jumalakartlikud inimesed mõistsid, et on vale ristida väikelapsi ja minna sõjaväeteenistusse. Valitsus kiusas amišeid nende tõekspidamiste pärast taga. Oli neid, kes kaotasid oma uskumuste pärast koguni elu. Tagakiusamine järjest kasvas ning paljud olid sunnitud põgenema Šveitsis mõnda teise paika või Prantsusmaale. 19. sajandi keskpaigaks olid tuhanded põgenenud Ameerika Ühendriikidesse, võttes endaga kaasa oma kultuuri ja Šveitsi saksa murde.

Kui me neid heasüdamlikke inimesi külastasime, olid nad üllatunud, kuuldes ukselävel omaenda keelemurret! Kujuta ette järgmist pilti.

„Kuidas see on võimalik, et te räägite meie murret?” pärivad nad.

„Me tuleme Šveitsist,” vastame.

„Aga te pole amišid!” on nad hämmingus.

Paljud kutsuvad meid sisse ning nii saame põgusalt näha, millist elu võidi ennevanasti elada. Elektripirnide asemel on õlilambid, autode asemel hobused ja vankrid, veevärki asendab kaev ja tuule jõul töötav veepump ning raadiot laulmine.

Kõige enam avaldab meile muljet nende inimeste alandlikkus ja tagasihoidlikkus. Paljude amišite jaoks on tähtis lugeda Piiblit iga päev ja nad hindavad piibliteemalisi arutelusid. Tänu sellele saame nendega rääkida Jumala eesmärgist inimkonna ja maaga.

Peagi läheb sõna liikvele, et nende kanti on tulnud külalised Šveitsist. Paljud soovivad, et külastaksime nende sugulasi, mida  me mõistagi rõõmuga teeme. Meid kutsutakse ka amišite kooli, mistõttu oleme väga põnevil ja tunneme ootusärevust. Mis meid ees ootab?

Koputame koolimaja uksele. Õpetaja tuleb avama ning juhatab meid kohe klassituppa, kus 38 uudishimulikku silmapaari jälgivad pinevalt nelja võõrast. Ühes klassiruumis on koos kaheksa klassi õpilased vanuses 7–15 aastat. Tüdrukud on ühtemoodi sinistes riietes ja neil on valged peakatted. Poistel on mustad püksid ja tumesinised särgid. Oleme kõrge laega toas, mille kolm seina on värvitud meresiniseks ning eesseinal ripub tahvel. Selle läheduses on gloobus ja mõned rullikeeratud maailmakaardid. Nurgas seisab suur raudahi.

Kui võtame klassi ees istet, jälgivad meid laste uudishimulikud pilgud. Õpetaja kutsub iga klassi oma laua juurde ning kontrollib nende eelmise päeva kodutöid. Oleme meeldivalt üllatunud, kui õpetaja esitab lastele küsimusi Šveitsi Alpide kohta. Õpikud on üsna vanad ja õpetaja uurib meilt, kas Šveits on ikka veel selline, nagu raamatutes kirjas. Kas lehmad viiakse siiani suveks kõrgematele rohumaadele või on mägedes sel ajal ikka veel lund? Kui näitame värvifotosid lumistest mäetippudest täienduseks õpiku mustvalgetele piltidele, läheb õpetaja nägu naerule.

Õpetaja naine, kes on tema abiline, küsib sageli esitatava küsimuse: „Kas te joodeldada oskate?” Meie ei oska. Kuid teades, kui hästi amišid laulavad ja joodeldavad, palume, et nad meile laulaks. Meie soov täidetakse ja me kuulame lummatult 40-liikmelist koori. Pärast seda saadab õpetaja lapsed vahetunniks õue.

Nüüd palub õpetaja naine, et meie midagi neile laulaksime. Kuna me teame peast mitut rahvalaulu Šveitsi saksa murdes, oleme nõus. Kuuldus sellest levib mänguväljakule ning välgukiirusel on kõik lapsed tagasi klassiruumis. Seistes klassi ees, püüame laulda neile nii hästi kui oskame.

Hiljem kutsutakse meid lõunasöögile 12-liikmelise amišite perekonna juurde. Pikk laud on kõiksugu headest toitudest lookas. Puust laual on kartulipuder, sink, mais, leib, juust, köögiviljad, küpsetised ja teised magustoidud. Enne sööma hakkamist teeb igaüks vaikselt palve. Söögiajal räägime Šveitsist, nende esivanemate maast, ja nemad jutustavad meile oma elust farmis. Lapsed muudkui sosistavad ja itsitavad. Kui kõigil on kõhud täis, tehakse teine palve, mis on märk sellest, et lapsed võivad lauast ära minna, kuid mitte mängima. Igal lapsel on laua koristamise ja nõude pesemise juures oma osa, mis tähendab seda, et esmalt tuleb kaevust vett pumbata ja siis seda soojendada.

Samal ajal kui lapsed nõusid pesevad, kutsuvad vanemad meid elutuppa. Toas ei ole diivanit, kuid me võtame istet mugavates kiiktoolides. Kapist tuuakse välja vana saksakeelne Piibel, ja nii nagu amišite peres tavaks, oleme peagi haaratud elavasse vestlusse vaimsetel teemadel. Mis on Jehoova Jumala eesmärk maa ja inimkonnaga? Mida Jeesus mõtles, kui ta ütles, et alandlikud pärivad maa? Kas Jumal kavatseb tõesti kurje inimesi igavesti põrgutules piinata? Kes täidavad Jeesuse käsku kuulutada head sõnumit kogu asustatud maal? Meile teeb rõõmu arutleda nende ja paljude teiste küsimuste üle inimestega, kes hindavad vaimseid asju ning kasutavad oma Piiblit.

Meenutame südamesoojusega oma rännakut minevikku, mis oli täis imetoredaid kogemusi. Me loodame ja palvetame, et need külaskäigud ja vestlused Šveitsi saksa murdes ei avanud mitte ainult palju uksi, vaid ka palju südameid, õppimaks täpselt tundma tõde, mis on kirjas Jumala Sõnas Piiblis.