Miks pidas Jumal sõda kaananlaste vastu?

„Hävita sootuks hetiidid, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Jehoova, su Jumal, sind on käskinud.” (5. MOOSESE 20:17)

„Olge rahumeelsed kõigi inimestega.” (ROOMLASTELE 12:18)

KAS need piiblisalmid tunduvad sulle vastuolulised? Paljudel on raske omavahel kokku sobitada Jumala käsku hävitada kaananlased ja Piibli manitsust olla rahumeelsed (Jesaja 2:4; 2. Korintlastele 13:11). * Need juhised tunduvad neile eetiliselt vastukäivad.

Kui sa saaksid arutada seda teemat Jumalaga, siis mida sa temalt küsiksid? Vaadelgem viit üldlevinud küsimust ja Piibli vastuseid neile.

1. Miks kaananlased maalt välja tõrjuti? Kaananlased olid mingis mõttes ebaseaduslikud asukad maal, mis ei kuulunud neile. Miks võib nii öelda? Umbes 400 aastat varem oli Jumal tõotanud ustavale mehele Aabrahamile, et ta annab tema järeltulijatele Kaananimaa (1. Moosese 15:18). Jumal täitis selle tõotuse, kui ta laskis Aabrahamist põlvneval Iisraeli rahval selle maa-ala hõivata. Mõned võivad muidugi vastu väita, et kaananlased juba elasid seal, mistõttu neil oli õigus sellele maale. Ent loomulikult on Jumalal kui universumi kõrgeimal Valitsejal täielik õigus otsustada, kes kus elab (Apostlite teod 17:26; 1. Korintlastele 10:26).

2. Miks ei lubanud Jumal kaananlastel ja iisraellastel koos elada? „Nemad ei tohi jääda elama su maale,” hoiatas Jumal seoses kaananlastega, „et nad ei mõjustaks sind minu vastu pattu tegema; sest kui sa nende jumalaid teenid, siis saab see sulle püüdepaelaks!” (2. Moosese 23:33.) Prohvet Mooses ütles hiljem iisraellastele: „Nende rahvaste jumalavallatuse [„õeluse”, P 1938–40] pärast ajab Jehoova, su Jumal nad ära” (5. Moosese 9:5). Mida kurja need rahvad siis tegid?

Kaananimaal olid ebamoraalsus, paganlike jumalate kummardamine ja laste ohverdamine laialt levinud. Piibli ajaloolane Henry Halley märgib, et seal piirkonnas töötanud arheoloogid „leidsid rohkesti anumaid, milles olid Baalile [kaananlaste tähtsaimale jumalale] ohverdatud laste jäänused”. Ta lisab: „Kogu see ala osutus vastsündinud laste kalmistuks. ... Kaananlaste jumalakummardamine toimus ebamoraalseid ihasid rahuldades usulise riitusena nende jumalate ees ning seejärel oma esiklapsi mõrvates, et tuua nad ohvriks neilesamadele jumalatele. Näib, et Kaananimaa oli suurel määral muutunud omamoodi üleriigiliseks Soodomaks ja Gomorraks. ... Arheoloogid, kes Kaanani  linnades väljakaevamisi teostavad, imestavad, et Jumal neid veelgi varem ei hävitanud.”

3. Kas sel ajal polnud ka teisi rahvaid, kes kurja tegid? Miks hävitati just kaananlased? Jumal on paljudel juhtudel patustajaid valikuliselt hukanud. Kui Noa päevil „vägivald täitis maad”, laskis Jumal tulla veeuputuse, mis pühkis minema kõik peale Noa pere (1. Moosese 6:11; 2. Peetruse 2:5). Jumal hävitas Soodoma ja Gomorra linnad, kui nende elanike patud läksid „väga raskeks” (1. Moosese 18:20; 2. Peetruse 2:6). Ta mõistis hukka Assüüria pealinna Niinive, „veresüüga linna”, ehkki ta jättis selle alles, kui niinivelased oma kurje tegusid kahetsesid (Nahum 3:1; Joona 1:1, 2; 3:2, 5–10). Mis puutub kaananlastesse, siis Jumal hävitas nad seetõttu, et kaitsta iisraellasi, rahvast, kelle kaudu pidi lõpuks tulema Messias (Laul 132:11, 12).

4. Kas kaananlaste hävitamine ei lähe mitte vastuollu Jumala armastusega? Pealtnäha võib tõesti tunduda, et kuna Jumal laskis kaananlased kõrvaldada, siis on see vastuolus tema armastusega (1. Johannese 4:8). Kui aga olukorda lähemalt vaadata, on tema armastus täiesti ilmne.

Jumal teadis juba kaua aega varem, et Kaananimaa elanikud liiguvad vales suunas. Ent selle asemel, et nad kohe minema pühkida, laskis ta mööduda 400 aastat, kuni nende ’süü oli küllaldane’ (1. Moosese 15:16).

Kui kaananlaste patud olid muutunud nii talumatuteks, et polnud enam mingit lootust paranemisele, tegi Jehoova neile lõpu. Kuid isegi sel juhul ei hävitanud ta pimesi kõiki kaananlasi. Miks? Sest mõned neist olid valmis kahetsema. Neile, kes olid altid tegema muudatusi, nagu näiteks Raahab ja gibeonlased, osutati halastust (Joosua 9:3–11, 16–27; Heebrealastele 11:31).

5. Kuidas võiks armastuse Jumal üleüldse kedagi hävitada? See küsimus on mõistetav, sest inimelu hävitamine tekitab negatiivseid tundeid. Tegelikult oli see aga just armastus, mis ajendas Jumalat rakendama selliseid äärmuslikke meetmeid kurjade inimeste vastu. Toome ühe näite. Kui patsiendil tekib gangreen, siis pole arstidel tihtipeale muud valikut kui haigestunud jäse amputeerida. Ilmselt ei tahaks keegi sellist protseduuri  sooritada, ent hea arst teab, et alternatiivvõimalus – haiguse levik – on halvem. Kuna ta hoolib oma patsiendist ja peab silmas tema heaolu, teeb ta selle ebameeldiva operatsiooni.

Nii ka Jehoova ei nautinud kaananlaste hävitamist. Ta ise ütleb: „Ei ole mul hea meel õela surmast” (Hesekiel 33:11). Samal ajal kavatses ta Iisraeli rahva kaudu tuua esile Messia, kes avaks pääsetee kõigile neile, kes usku üles näitavad (Johannese 3:16). Seega Jumal lihtsalt ei saanud lubada, et kaananlaste jäledad teod Iisraeli nakataksid. Seepärast ta andiski korralduse kaananlased sealt maalt nii-öelda ära lõigata ehk välja tõrjuda. Nõnda tehes ilmutas Jumal silmapaistvat armastust – armastust, mis pani teda ette võtma üht ebameeldivat tööd oma ustavate teenijate heaks.

Mida me sellest õpime

Kas jutustusel kaananlaste hävitamisest on tähendus meile tänapäeval? On küll, sest Roomlastele 15:4 ütleb: „Kõik, mis on varem kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil vastupidavuse ja pühakirja lohutuse kaudu oleks lootust.” Mida me siis võime õppida kaananlastega juhtunust ja kuidas see meile lootust annab?

Need ülestähendused õpetavad meile paljutki. Näiteks seda, et Jumal oli halastav, jättes ellu Raahabi ja gibeonlased, kui need usus tema poole pöördusid. See tuletab meile meelde, et igaühel, kes tõesti tahab Jumalale meelepärane olla, on see võimalik, olenemata oma taustast või minevikus tehtud pattudest (Apostlite teod 17:30).

Lood Kaananimaal toimunud hävingust annavad meile ka lootust ja eelaimust sellest, mida Jumal hakkab tegema lähitulevikus. Need kinnitavad meile, et ta ei luba kurjusel headuse üle täielikult võitu saada. Piiblist saame teada, et peagi hakkab ta hoopis tegutsema, hävitamaks kõik kurjad; kuid need, kes teda armastavad, pääsevad tema õiglasesse uude maailma (2. Peetruse 2:9; Ilmutus 21:3, 4). Sel ajal täituvad järgmised lohutavad sõnad: „Oota Jehoovat ja hoia tema teed, siis ta ülendab sind, et sa pärid maa; ja sa näed, kuidas õelad hävitatakse!” (Laul 37:34).

[Allmärkus]

[Kast lk 14]

Kas Piibel kiidab heaks inimestevahelised sõjad?

Kas see, et Jumal käskis iisraellastel kaananlased hävitada, õigustab inimeste sõjategevust tänapäeval? Ei, ja seda vähemalt kolmel põhjusel:

▪ Tänapäeval pole ükski rahvas maa peal Jumala erilises soosingus. Kui iisraellased keeldusid Jeesust Messiana vastu võtmast, ei olnud nad enam üheski mõttes Jumala esindajad – ka mitte karistuse täideviijatena (Matteuse 21:42, 43). Niisiis hakkas Jehoova suhtuma iisraellastesse samamoodi nagu mis tahes teise rahvasse (3. Moosese 18:24–28). Sellest ajast alates ei saa ükski rahvas maa peal õigusega väita, et Jumal toetab nende sõdimist.

▪ Jehoova ei eralda enam oma kummardajatele mingit kindlat maad või geograafilist piirkonda. Õigupoolest võib tema teenijaid leida maa „kõigi rahvaste ja suguvõsade” seas (Ilmutus 7:9; Apostlite teod 10:34, 35).

▪ Jeesus andis selgelt mõista, et tema järelkäijad ei osale sõdades. Kui ta hoiatas oma jüngreid peagi Jeruusalemma tabava rünnaku eest, siis ei käskinud ta neil kohale jääda ja võidelda, vaid hoopis põgeneda, mida nad ka tegid (Matteuse 24:15, 16). Tõelised kristlased ei pidanud relvi haarama, vaid lootma täielikult Jumala kuningriigile, mis kõrvaldab varsti maalt kogu kurjuse (Taaniel 2:44; Johannese 18:36).

[Pilt lk 15]

Raahabi näitest ilmneb, et igaühel, kes tõesti tahab, on võimalik Jumalale meelepärane olla