Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks soovib Jumal anda inimestele kingituseks igavese elu?

Miks soovib Jumal anda inimestele kingituseks igavese elu?

Lugejad küsivad

Miks soovib Jumal anda inimestele kingituseks igavese elu?

▪ Piibel ütleb, et Jumal pakub meile võimalust saada „igavene elu” (Johannese 6:40). Kuid mis teda selleks ajendab? Kas tegu on lihtsalt õigusküsimusega?

Õiglus kätkeb inimeste kohtlemist erapooletult ja õigesti. Kas me oleme elu tõesti ära teeninud? Ei. Piiblis on kirjas: „Ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu!” (Koguja 7:20). Patuga kaasneb karistus. Jumal hoiatas esimest inimest Aadamat, et päeval, kui ta patustab, sureb ta kindlasti (1. Moosese 2:17). Hiljem inspireeriti apostel Paulust kirjutama: „Palk, mille patt maksab, on surm” (Roomlastele 6:23). Seega, kui kõik Aadama järeltulijad väärivad õigusega surma, miks soovib siis Jumal anda inimestele lõputu elu?

Igavene elu on „kingitus”. See on Jumala suure ja kaugeleulatuva armastuse ning ärateenimata helduse väljendus. Piibel ütleb: „Kõik on pattu teinud ega suuda peegeldada Jumala auhiilgust, ning see on kingitus, et nad mõistetakse õigeks tema ärateenimata helduse tõttu, vabastuse kaudu lunahinna alusel, mille maksis Kristus Jeesus” (Roomlastele 3:23, 24).

Ehkki me kõik väärime surma, soovib Jumal anda igavese elu neile, kes teda armastavad. Kas see on ebaõiglane? Piibel selgitab: „Mida me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte mingil juhul! Sest ta ütleb Moosesele: „Ma halastan, kelle peale ma halastan, ja olen kaastundlik, kelle vastu ma olen kaastundlik.” ... Kes sa õigupoolest oled, et räägid vastu Jumalale?” (Roomlastele 9:14–20).

Mõnel pool maailmas võib kõrge riigiametnik või kohtunik anda armu kurjategijale, kes kannab rasket karistust. Kui kurjategija on valmis korrale alluma ning tema hoiakus ja käitumises on näha muutusi, võib kohtunik või president otsustada talle armu anda – kergendada tema karistust või sellest täielikult vabastada. Sellist tegu võib põhjendatult nimetada ärateenimata armulikkuse väljenduseks.

Niisamuti võib Jehoova otsustada, et ta ei nõua kõigi patustajate karistamist vastavalt sellele, nagu nad on ära teeninud. Armastusest ajendatuna ta hoopis kingib igavese elu neile, kes teda armastavad ja elavad kooskõlas tema normidega. Piibel ütleb: „Jumal ei ole erapoolik, vaid iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes teda kardab ja teeb, mis on õige” (Apostlite teod 10:34, 35).

Jehoova suurim armastusetegu meie heaks oli see, et ta saatis oma Poja meie eest kannatama ja surema. Jeesus ütles oma Isa kohta: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:16).

Kõik, kes hakkavad Jehoovat armastama ja tema tahet täitma, on Jumalale ühtmoodi meelepärased, olenemata nende taustast. Seega väljendub igavese elu lootuses ennekõike Jumala ärateenimata heldus, tema ülim armastus.

[Väljavõte lk 29]

Igavese elu lootuses väljendub ennekõike Jumala ärateenimata heldus, tema ülim armastus