Mis on tõde taeva kohta

KUI ligitõmbavalt võib küll kõlada väljavaade minna taevasse! Lootus, et elu jätkub mingil kujul pärast surma, on muslimitel, hindudel, budistidel, ristiusu kiriku liikmetel ja isegi paljudel neil, keda religioon ei huvita. Taevast kujutatakse tihti kauni ja meeldiva paigana, kus inimesed vabanevad kannatustest ja kohtuvad taas oma kallite kadunutega. Samas, kuigi enamik inimesi tahab minna taevasse, ei taha nad surra, selleks et sinna saada. Miks see nii on?

Kui meid on loodud surema ja taevasse minema, kas ei peaks siis rohkem inimesi seda ihkama, just nagu laps ihkab suureks saada või noor abielluda? Ent valdav osa inimesi ei taha surra.

Sellest hoolimata väidavad mõned jutlustajad, et pärast lühikest peatust maa peal on taevas tegelikult see koht, kuhu meid loodi elama. Näiteks on Washingtoni emeriitpeapiiskop kardinal Theodore Edgar McCarrick öelnud: „Meid pole loodud sellise elu jaoks. Me oleme loodud elama taevas.” Sarnase mõtte on lausunud ka Ameerika Ühendriikide üleriigilise evangelistide ühingu endine president: „Elu eesmärk on ülistada Jumalat ja minna taevasse ..., kuna taevas on meie kodu.”

Usk surmajärgsesse ellu taevas tugineb tavaliselt puudulikule infole. Usulisi tõekspidamisi uuriva ühingu presidendi George Barna arvates kujundavad paljud inimesed „oma arusaama nii elust kui ka surmajärgsest elust, lähtudes mõne filmi, muusikapala või raamatu ideest”. Florida episkopaalkiriku pastor on öelnud: „Me ei tea taeva kohta midagi muud kui vaid seda, et taevas on seal, kus on Jumal.”

Piiblis aga räägitakse taevast palju. Milline paik on taevas Jumala Sõna järgi? Kas inimene loodi eluks taevas? Kui inimesed tõesti lähevad taevasse, siis mida nad seal teevad?

[Väljavõte lk 3]

Miks ihkavad paljud minna taevasse, kuid vaid vähesed tahavad surra, selleks et sinna saada?