KONFLIKTID ämmadega on teema, mille üle sageli nalja visatakse, kuid tõsielus on asi naljast kaugel. „Aastaid sekkus ämm meie ellu,” sõnab abielus naine Reena, kes elab Indias. „Sageli valasin oma viha välja abikaasa peale, kuna ma ei saanud seda välja valada tema ema peale. Tundus, et ta pidi kogu aeg valima, kas olla hea abikaasa või hea poeg.”

Miks mõned ämmad ja äiad sekkuvad oma abielus olevate laste ellu? Jenny, keda tsiteeriti artikli algul, toob välja ühe võimaliku põhjuse, öeldes: „Neil võib olla raske pealt vaadata, kuidas keegi noor ja kogenematu võtab enda peale vastutuse hoolitseda nende poja või tütre eest.” Reena abikaasa Dilip lisab: „Vanemad, kes on oma lapse heaks ohvreid toonud ja ta üles kasvatanud, võivad tunda, et nad on kõrvale tõugatud. Samuti võivad nad olla siiralt mures, kas nende pojal või tütrel ikka jätkub tarkust, et abielus kõik hästi läheks.”

Tõtt-öelda mõnikord lausa palutakse vanematel sekkuda. Mõtle näiteks Austraalias elava abielupaari Michaeli ja Leanne’i peale. Michael sõnab: „Leanne’i peres valitsesid väga lähedased suhted ja asju arutati avameelselt. Kui me abiellusime, küsis ta ikka isa käest nõu, ehkki tegu oli otsustega, mis me õigupoolest ise oleksime pidanud langetama. Ta isal jätkus küll tarku nõuandeid,  kuid mulle tegi haiget, et mu naine minuga neid asju ei arutanud.”

On selge, et lahkhelid ämmade-äiadega võivad abikaasade suhteid pingestada. Kas ka sina oled seda tundnud? Kuidas sa saad läbi oma abikaasa vanematega ja kuidas saab tema läbi sinu vanematega? Vaatleme nüüd kaht võimalikku probleemi ja mida sa saad nende puhul ette võtta.

Abikaasa näib olevat oma vanematest ülemäära sõltuv. „Mu naine tundis, et kui me ei ela tema vanemate lähedal, on ta nende vastu ebalojaalne,” ütleb Luis, abielumees Hispaaniast. Ta lisab: „Teisest küljest, kui meil sündis poeg, astusid minu vanemad peaaegu iga päev meie juurest läbi, ja mu naine oli stressis. See põhjustas meie vahel palju tülisid.”

Millele mõelda:

Seoses abielukorraldusega on Piiblis öeldud, et tuleb aeg, mil „mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha” (1. Moosese 2:24). Olla „üks liha” tähendab enamat kui vaid koos elamist. See tähendab, et mees ja naine moodustavad uue perekonna – ja see pere on neile tähtsam kui nende vanemate pere (1. Korintlastele 11:3). Muidugi peavad mees ja naine mõlemad sellegipoolest oma vanemaid austama, ja sageli on sellega seotud neile tähelepanu osutamine (Efeslastele 6:2). Kuid mida teha siis, kui abikaasa täidab seda kohustust nii, et sina tunned end kõrvalejäetu või hüljatuna?

Mida sa saad teha:

Püüa suhtuda olukorda objektiivselt. Mõtle, kas abikaasa on oma vanematest tõepoolest liiga sõltuv või on asi lihtsalt selles, et sinul pole kunagi oma vanematega sedalaadi suhteid olnud? Kui see on nii, siis kuidas võib mõjutada su hinnangut sinu perekondlik taust? Kas sa oled ehk mingil määral armukade? (Õpetussõnad 14:30; 1. Korintlastele 13:4; Galaatlastele 5:26.)

Et sellistele küsimustele vastata, tuleb ennast ausalt läbi uurida. Seda teha on väga tähtis. Kui suhted ämma-äiaga on sinu ja abikaasa vahel pidevaks tüliõunaks, siis on probleem õigupoolest teie abielus, mitte abikaasa vanemates.

Paljud abieluprobleemid on tingitud sellest, et kaks inimest ei suhtu kunagi kõigesse täpselt ühtmoodi. Kas võiksid püüda mõista oma abikaasa vaatenurka? (Filiplastele 2:4; 4:5.) Just seda tegi Mehhikos elav abielumees nimega Adrián. Ta räägib: „Mu naine kasvas üles peres, kus valitses negatiivne õhkkond, seepärast vältisin lähedasi suhteid abikaasa vanematega. Lõpuks keeldusin üldse nendega läbi käimast – aastateks. Kuid sellest tekkisid tülid abikaasaga, kes soovis ikkagi lähedaselt suhelda oma pereliikmete, eriti emaga.”

Aja jooksul muutus Adriáni suhtumine tasakaalukamaks. Ta ütleb: „Kuigi ma teadsin, et liiga tihe läbikäimine vanematega mõjub mu naisele emotsionaalselt halvasti, tekitas täielik eemalehoidmine samuti probleeme. Nüüd olen püüdnud, nii palju kui võimalik, head suhted oma ämma ja äiaga taastada ja selliseid suhteid ka hoida.” *

Abikaasa vanemad sekkuvad pidevalt teie ellu ja annavad küsimata nõu. „Meie abielu esimesed seitse aastat elasime koos mehe vanematega,” jutustab Nelija Kasahstanist. „Nad arvustasid kogu aeg, kuidas me lapsi kasvatame, samuti seda, kuidas  ma süüa teen või koristan. Ma rääkisin sellest oma abikaasa ja ämmaga, kuid see ainult kruvis pingeid üles!”

Millele mõelda:

Kui sa abiellud, ei allu sa enam oma vanemate autoriteedile. Piibel ütleb, et „iga mehe pea on Kristus, naise pea omakorda on mees” – seega tema abikaasa (1. Korintlastele 11:3). Sellegipoolest, nagu varem mainitud, peavad mees ja naine mõlemad oma vanemaid austama. Tegelikult ütleb Õpetussõnad 23:22: „Kuule oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!” Kuid mida teha siis, kui sinu vanemad või sinu abikaasa vanemad lähevad üle piiri ja püüavad oma seisukohti teile peale suruda?

Mida sa saad teha:

Ole empaatiline ja ürita mõista, millised motiivid võivad olla vanemate näilise vahelesegamise taga. „Mõnikord tahavad vanemad tunda, et neil on oma laste elus ikka tähtis koht,” ütleb Ryan, kelle mõtteid tsiteeriti artikli alguses. Selline sekkumine ei pruugi olla pahatahtlik ja tõenäoliselt võib olla abi sellest, kui rakendada Piibli manitsust „sallige alati üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu” (Koloslastele 3:13). Aga kuidas toimida siis, kui abikaasa vanemate sekkumine muutub nii tõsiseks, et põhjustab sinu ja su abikaasa vahel tülisid?

Mõned abielupaarid on õppinud oma vanematega läbikäimisele kohaseid piire seadma. See ei tähenda mingi karmi korra kehtestamist. * Sageli pole vaja muud kui oma tegudega selgelt mõista anda, et kõigepealt arvestad sa oma abikaasaga. Näiteks abielumees Masayuki, kes elab Jaapanis, ütleb: „Isegi kui vanemad millegi kohta oma arvamust avaldavad, ära ütle kohe, et oled nendega sama meelt. Pea meeles, et sa ehitad üles uut perekonda. Seepärast uuri esmalt välja, mida arvab asjast sinu abikaasa.”

Paljusid vastuolusid abikaasa vanematega saab leevendada, kui püüda mõista nende motiive ja mitte lubada neil vastuoludel põhjustada hõõrumisi sinu ja abikaasa vahel. Ka Jenny möönab: „Mõnikord pidasime abikaasaga meie vanemate teemal päris tuliseid sõnasõdasid, ja me muidugi tajusime, et teise vanemate vead on kummalegi hell koht. Ajapikku aga mõistsime, et meil tuleb saada lahti harjumusest kasutada ämma või äia puudusi teineteise ründamiseks ja et tegeleda tuleb hoopis konkreetse probleemiga. Selle tulemusena oleme omavahel palju lähedasemaks saanud.”