Muistsed mereretked Vahemerest kaugemale

Tänapäeval pole sugugi tavatu lennukiga ühelt mandrilt teisele lennata. Kas sind üllatab, et isegi Piibli aegadel läbisid inimesed pikki vahemaid?

UMBES tuhat aastat enne Kristust lasi kuningas Saalomon ehitada laevastiku, mis sõitis koos Tüürose kuninga laevadega ja tõi Iisraelisse kaugetest maadest väärtuslikke kaupu (1. Kuningate 9:26–28; 10:22). 9. sajandil e.m.a astus prohvet Joona Iisraelis Vahemere-äärses sadamalinnas Joppes laeva peale, mis suundus Tarsisesse * (Joona 1:3). 1. sajandil m.a.j purjetas apostel Paulus Kaisareast Iisraelis Puteolisse (nüüd Pozzuoli), mis asub Napoli lahe ääres Itaalias (Apostlite teod 27:1; 28:13).

Ajaloolastele on teada, et Pauluse päeviks olid Vahemere maade kaupmehed rajanud laevaliini Punase mere kaudu Indiasse ning 2. sajandi keskpaigaks olid mõned jõudnud koguni Hiinasse. * Mida on aga teada varajaste merereiside  kohta Vahemerest lääne poole? Kui kaugele läände muistsed meresõitjad jõudsid?

Foiniiklaste varajased mereretked

Sajandeid enne Paulust olid merd sõitvad rahvad läänes kaubanduskolooniaid rajanud. Arvatakse, et foiniiklased, kes elasid praeguse Liibanoni alal, jõudsid Atlandi ookeanini aastaks 1200 e.m.a. Umbes aastal 1100 e.m.a rajasid nad Gibraltari väina lähistele Gadiri (nüüd Hispaania sadamalinn Cádiz). Muude kaupade hulgas oli sealt võimalik osta kohapeal kaevandatud hõbedat ja Atlandi kaupmeeste sissetoodud tina.

Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutas, et 7. sajandil e.m.a kogus Egiptuse vaarao Neho Foiniikia laevastiku foiniiklastest meresõitjatega Punase mere suudmesse. Eesmärk oli purjetada ümber Aafrika, alustades idast.

Selleks ajaks olid foiniiklased Aafrika rannikut juba sajandeid uurinud. Ometigi polnud meremehed ebasoodsate tuulte ja hoovuste tõttu suutnud piki Atlandi ookeani rannikut kuigi kaugele lõuna poole liikuda. Herodotose järgi alustasid foiniiklased uut ekspeditsiooni Punasest merest ja liikusid India ookeanis lõuna suunas piki Aafrika idarannikut. Varasuvel nad maabusid, külvasid, ootasid ära lõikuse ning vilja koristamise järel jätkasid purjetamist. Herodotos ütles, et kolmandal aastal said foiniiklased mandrile tiiru peale tehtud, sisenesid Vahemere vetesse ning naasid Egiptusesse.

Herodotos lõpetas oma jutustuse, öeldes, et kuulis foiniiklaste käest uskumatuid asju, muu hulgas seda, et purjetades ümber Aafrika tipu, oli neil päike paremat kätt. Vanaaja kreeklase jaoks oli see tõepoolest ennekuulmatu. Igaüks, kes on terve oma elu elanud ekvaatorist põhja pool, on harjunud nägema päikest lõunas. Seega lääne poole minnes jääb päike temast vasakut kätt. Kuid Hea Lootuse neeme juures, mis asub ekvaatorist lõuna pool, on keskpäevane päike põhjas ehk paremat kätt, kui liikuda lääne suunas.

Ajaloolased on sajandeid Herodotose jutustuse üle vaielnud. Paljudele võib näida mitteusutav, et nii ammusel ajal elanud meresõitjad võisid Aafrikale tiiru peale teha. Õpetlased aga usuvad, et vaarao Neho tõesti tegi ülesandeks see ekspeditsioon ette võtta ja et selline reis oli võimalik, kui pidada silmas tolleaegseid oskusi ja teadmisi. „Niisugune merereis on täiesti teostatav,” märgib ajaloolane Lionel Casson. „Pole olemas ühtki põhjust, miks foiniiklased poleks suutnud Herodotose teoses mainitud ajaga ja viisil seda reisi läbi teha.” Muidugi me ei tea kindlalt, kui suures ulatuses vastab Herodotose jutustus tõele. Sellest hoolimata annab see aimu muistsete meremeeste väsimatutest püüetest jõuda veel senitundmatutesse vetesse.

Pytheas seilab põhja poole

Foiniiklased polnud ainsad varajased Vahemere-äärsete maade elanikud, kes ihkasid pääseda lääne poole Atlandi ookeani suunas. Üks kreeka meremeeste poolt Vahemere äärde rajatud kolooniaid oli Massalia, nüüdne sadamalinn Marseille Prantsusmaal. Linn õitses tänu mere- ja maismaakaubandusele. Massaliast saatsid kaupmehed põhja poole Vahemeremaade veini, õli ja pronksesemeid, põhja poolt aga said vastu toormetalle ja merevaiku. Kahtlemata pakkus massalialastele huvi, kust see kaup pärines. Seega umbes aastal 320 e.m.a asus massalialane Pytheas teele, et näha oma silmaga neid kaugeid põhjapoolseid maid.

Tagasi tulles kirjeldas Pytheas oma reisi  teoses „Ookeanist”. Kuigi tema raamatu kreekakeelne originaaltekst pole meie ajani säilinud, tsiteeris seda vähemalt 18 vanaaja kirjutajat. Tsiteeritud osad viitavad sellele, et Pytheas kirjeldas väga täpselt merd, loodeid, geograafiat ja inimesi paikades, mida ta külastas. Samuti kasutas ta gnoomoni ehk püstvarda heidetud varju pikkust, et määrata keskpäevase päikese asimuuti ja kõrgust. Sellest lähtuvalt tegi ta kindlaks, kui kaugele põhja poole oli ta seilanud.

Pytheasele pakkus huvi teadus, kuid vaevalt et teaduslik uurimistöö oli tema mererännaku peamine põhjus. Õpetlased oletavad, et tegelikult andsid talle selle ülesande ja rahalised vahendid Massalia kaubanduslike huvidega isikud, kes saatsid ta otsima mereteed kaugetele rannikutele, kust teadaolevalt sai hankida merevaiku ja tina. Kuhu Pytheas siis reisis?

Bretagne’i, Britanniasse ja veelgi kaugemale

Näib, et Pytheas purjetas ümber Ibeeria poolsaare, sealt edasi Galliasse ja maabus siis Bretagne’i rannikul. Nii võib väita, kuna üks tulemus, mis ta päikese nurka horisondi kohal mõõtes sai – tehes seda tõenäoliselt maismaal –, ühtib asupaigaga Põhja-Bretagne’is. *

Bretagne’lased olid vilunud laevameistrid ning meresõitjad, kes pidasid kaubavahetust Britanniaga. Cornwallis, Britannia edelatipus, leidus rikkalikult tina, mis on pronksi oluline koostisosa, ja seepärast suunduski Pytheas järgmisena sinna. Oma aruandes kirjeldab ta Britannia suurust ja kolmnurka meenutavat kuju, mis annab alust arvata, et ta tegi sellele saarele tiiru peale.

Kuigi Pythease täpne marsruut on teadmata, võis ta seilata Britannia ja Iirimaa vahel ning maabuda Mani saarel, mille laiuskraad ühtib tema teise päikesenurga mõõtmistulemusega. Kolmanda mõõtmise võis ta teha Lewise saarel Välis-Hebriidide saarestikus Šotimaa lääneranniku lähistel. Sealt reisis ta ilmselt edasi põhja poole Orkney saarte suunas, mis asuvad Šotimaast põhjas. Nii võib oletada Pythease aruande põhjal, mida tsiteeris Plinius Vanem ning kus on kirjas, et see saarestik koosnes 40 saarest.

 Pytheas kirjutas, et kuue päeva teekonna kaugusel Britanniast põhja pool asus maa nimega Thule. Mitmed vanaaja kirjutajad viitavad Pythease kirjeldusele Thulest, mis olevat maa, kus südaöölgi paistab päike. Pytheas kirjutas, et sealt veel ühe päeva teekonna kaugusel oli meri „jääs”. Selle üle, kus Pythease Thule tegelikult asus, on palju väideldud – mõni pakub Fääri saari, teine Norrat, mõni isegi Islandit. Kus iganes Thule paiknes, uskusid vanaaja kirjutajad, et see on „teadaolevatest paikadest kõige kaugemal põhjas”.

Oletatavasti naasis Pytheas Britannia vetesse üsna sama teed mööda, nagu oli läinud, ja lõpetas seejärel oma ümber Britannia reisi. Pole teada, kas enne Vahemerele tagasijõudmist jätkas ta veel Põhja-Euroopa ranniku uurimist. Igatahes tsiteerib Plinius Vanem Pytheast kui merevaiku tootvate piirkondade tundjat. Seda väärtuslikku vaiku leiti juba vanal ajal Jüütimaalt, mis on tänapäeval osa Taanist, ja Läänemere lõunakaldalt. Loomulikult võis Pytheas nende maade kohta infot saada, väisates mõnda sadamat Britannia idarannikul. Teadaolevalt ei väitnud ta kordagi, et oleks neid paiku ise külastanud.

Järgmine tuntud Vahemeremaade rändur, kes kirjutas oma reisist Britanniasse, on Julius Caesar. Ta maabus selle saare lõunaosas aastal 55 e.m.a. Aastaks 6 m.a.j olid roomlased oma sõjakäikudega jõudnud juba Põhja-Jüütimaale.

Maailmapildi avardumine

Foiniiklased ja kreeklased laiendasid tsiviliseeritud maailma geograafia-alaseid teadmisi Vahemerest kaugemale. Nad jõudsid Atlandi ookeanis lõuna suunas seilates Aafrika tipuni ja põhjas nii kaugele kui Arktika. Tolleaegset maailma iseloomustas lõputu uurimine, kauplemine, maailmapildi avardumine, tohutute vahemaade läbimine ning uute ideede ja teadmiste tulv.

Säilinud ülestähendused muistsetest uurimisretkedest kajastavad kahtlemata vaid väikest osa kõigist neist reisidest, mida kartmatud meremehed edukalt sooritasid. Kui paljud muistsed meresõitjad jõudsid tagasi kodusadamasse, ilma et oleksid kunagi oma reisist midagi kirja pannud? Kui paljud seilasid kodunt kaugele eales tagasi tulemata? Need küsimused jäävad paraku vastuseta. Kuid algkristluse leviku kohta on üht-teist teada. (Vaata  kasti ülal.)

[Allmärkused]

[Kast lk 29]

 Head sõnumit „on kuulutatud kogu loodu seas”

Umbes aastatel 60–61 m.a.j kirjutas apostel Paulus, et head sõnumit „on kuulutatud kogu loodu seas taeva all” (Koloslastele 1:23). Kas ta tahtis öelda, et kristlased olid kuulutanud juba Indias, Kaug-Idas, Aafrikas, Hispaanias, Gallias, Britannias, Baltimaades ja maal, mida Pytheas nimetas Thuleks? See näib ebatõenäoline, aga me ei või midagi kindlat väita.

Samas pole kahtlust, et hea sõnum oli laialdaselt levinud. Näiteks juudid ja proselüüdid, kes nädalatepühal aastal 33 m.a.j kristluse vastu võtsid, viisid oma äsjaleitud usu vähemalt nii kaugele kui Partiasse, Eelamisse, Meediasse, Mesopotaamiasse, Araabiasse, Väike-Aasiasse, Liibüa osadesse Küreene pool ja Roomasse – paikadesse, mis hõlmasid Pauluse lugejatele teadaolevat maailma (Apostlite teod 2:5–11).

[Joonis/kaart lk 26, 27]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Herodotos märkis, et ümber Aafrika tipu purjetades nägid meremehed päikest endast paremat kätt

[Kaart]

AAFRIKA

VAHEMERI

INDIA OOKEAN

ATLANDI OOKEAN

[Joonis/kaart lk 28, 29]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kreeka meremehe Pythease pikk merereis

[Kaart]

IIRIMAA

ISLAND

NORRA

Põhjameri

BRITANNIA

BRETAGNE

IBEERIA POOLSAAR

AAFRIKA PÕHJARANNIK

VAHEMERI

Marseille