KAS neis kahes loos on sulle midagi tuttavat? Nagu George’il ja Emilyl, on ka paljudel teistel vanematel raske pealt vaadata, kui nende laps mõne probleemiga heitleb või on õnnetu. Soov kaitsta oma last on täiesti loomulik. Ent mainitud olukorrad andsid tegelikult George’ile ja Emilyle hea võimaluse õpetada oma lastele vastutustundlikkust. Muidugi pole see, mida 4-aastane ja 13-aastane laps suudab õppida, päris sama.

Tuleb siiski tõdeda, et ükski vanem ei saa igavesti oma last raskustest säästa. Aja möödudes läheb laps nagunii oma teed ja peab kandma „omaenese [vastutuse] kandamit” (Galaatlastele 6:5; 1. Moosese 2:24). Et lapsed tulevikus ise toime tuleksid, peavad vanemad pidevalt meeles pidama oma kohust kasvatada neist isetud, hoolivad ja vastutustundlikud  täiskasvanud. Ja see ülesanne pole sugugi kergete killast!

Õnneks saavad vanemad õppida Jeesuse suurepärasest eeskujust ja sellest, kuidas ta oma järelkäijaid õpetas. Jeesusel endal ei olnud lapsi. Aga tema eesmärk oma jüngreid välja valides ja neile väljaõpet andes oli see, et nad suudaksid jätkata tööd ka siis, kui teda ennast enam nendega pole (Matteuse 28:19, 20). See, mida Jeesus saavutas, sarnaneb iga lapsevanema eesmärgiga, kui ta püüab kasvatada lastes vastutustunnet. Käsitlegem nüüd kolme aspekti, milles vanemad võivad Jeesust jäljendada.

Vahetult enne surma ütles Jeesus oma järelkäijatele: „Ma olen näidanud teile eeskuju, et teiegi teeksite just nii, nagu mina teile tegin” (Johannese 13:15). Nõnda peavad ka vanemad selgitama ja oma eeskujuga näitama, mida vastutustunne tegelikult tähendab.

Küsi endalt: Kas räägin oma kohustuste täitmisest enamasti positiivselt? Kas väljendan rahulolu, mida tunnen teiste heaks vaeva nähes? Või on mul hoopis kombeks kurta ja võrrelda end nendega, kelle elu näib olevat lihtsam?

Muidugi pole keegi meist täiuslik. Kõik me tunneme end aeg-ajalt ülekoormatuna. Ent sinu eeskuju aitab lapsel tõenäoliselt kõige paremini mõista vastutustundliku käitumise tähtsust ja väärtust.

Jeesus mõistis, et kulub aega, enne kui jüngrid on valmis täitma tema antud ülesandeid ja kohustusi. Kord ütles ta neile: „Mul on teile veel palju öelda, aga te ei suuda seda kõike praegu vastu võtta” (Johannese 16:12). Jeesus ei palunud jüngritel kohe iseseisvalt tegutsema hakata. Selle asemel kasutas ta palju aega, et neid põhjalikult õpetada. Alles siis, kui Jeesuse arvates olid jüngrid selleks tööks valmis, saatis ta nad omapäi välja.

Nii pole ka vanematel mõistlik oodata, et lapsed võtaksid liiga varakult enda kanda täiskasvanute kohustused. Laste kasvades tuleks vanematel aga mõelda, millised tööd ja ülesanded võiksid neile jõukohased olla. Näiteks peavad vanemad õpetama lapsi enda puhtuse eest hoolitsema, koristama oma tuba, olema täpsed ning rahaga arukalt ümber käima. Kui laps läheb kooli, peaksid vanemad õpetama, et koolitükkide tegemine on tema oluline kohustus.

Ent vanemad ei pea lapsele üksnes ülesandeid jagama. Neil tuleb ka õpetada, kuidas midagi teha. George, keda varem mainiti, adus, et ta pisipoeg Michael läks mänguasjade koristamise pärast endast nii välja sellepärast, et see töö näis talle üle jõu käivat. „Selle asemel et ärritunult käskida Michaelil mänguasjad kokku korjata, püüdsin talle õpetada, kuidas tuba korda saada,” ütleb George.

Kuidas ta seda siis tegi? „Esiteks määrasin kindla kellaaja, millal mänguasjad tuleb iga õhtu kokku korjata,” ütleb George. „Seejärel olin Michaelile abiks ja võtsime ette ühe toanurga korraga. Tegin koristamisest omamoodi võistlusmängu, kumb meist on kiirem. Peagi sai sellest tavaline tegevus, mis kuulus magamamineku juurde. Lubasin Michaelile, et kui ta teeb kiiresti, loen talle ühe unejutu lisaks. Kui ta aga aega viidab, jääb lugemisaeg lühemaks.”

Jeesus, nii nagu iga teine hea õpetaja, teadis, et töö käigus sujub õppimine kõige paremini. Näiteks, kui Jeesus tundis, et aeg on küps, saatis ta jüngrid „kahekaupa enda eel igasse linna ja paika, kuhu ta ise minna kavatses” (Luuka 10:1). Siiski ei jätnud ta neid lihtsalt iseenda hooleks. Enne kui ta nad välja läkitas, andis ta neile väga konkreetsed juhised (Luuka 10:2–12). Kui jüngrid naasid ja oma kordaminekutest rääkisid, kiitis ja julgustas Jeesus neid (Luuka 10:17–24). Ta näitas, et usub nende võimetesse, ja avaldas neile tunnustust.

Kuidas sina reageerid, kui su lapsed peavad täitma vastutusrikkaid ülesandeid? Kas püüad neid säästa olukordadest, mida nad kardavad, ning pettumustest ja ebaõnnestumistest? Sinu esmaseks reaktsiooniks võib olla soov „päästa” oma laps ja võtta tema koorem oma õlgadele.

Ent millise sõnumi sa oma lastele sellise tegutsemisega edastad? Kas näitad, et usud neisse ja nende võimetesse? Või annad lastele hoopis mõista, et pead neid ikka veel abituteks väikelasteks, kes peavad kõiges sinule lootma?

Mida eelmainitud Emily oma tütre probleemi lahendamiseks ette võttis? Selle asemel et asjasse sekkuda, otsustas ta lasta Jennyl endal õpetajaga rääkida. Nad kirjutasid üles rea küsimusi, mida Jenny saaks õpetajale esitada. Siis arutasid nad seda, millal oleks hea õpetaja poole pöörduda. Nad koguni harjutasid, kuidas võiks vestlus kulgeda. „Jenny võttis julguse kokku, et õpetajaga rääkida,” ütleb Emily, „ja õpetaja kiitis teda initsiatiivi ülesnäitamise eest. Jenny oli enda üle väga uhke. Ja ka mina olin tema üle uhke.”

Kui sa püüad alati oma lapsi keerulistest olukordadest säästa, ei soodusta sa tegelikult seda, et nad hiljem oleks valmis eluraskustega toime tulema. Pigem aita oma lastel tugevamaks saada, õpetades neid vastutust kandma. See on üks hinnalisemaid kingitusi, mida sa võid neile anda.