Kas patu mõiste on meile võõraks jäänud?

SELLEST pole sugugi palju aega möödas, kui kirikulised kuulsid õpetajaid kantslist manitsemas „seitsme surmapatu” ehk himu, apluse, ahnuse, laiskuse, viha, kadeduse ja uhkuse eest. Sageli rääkisid nad patu kohutavatest tagajärgedest ja kutsusid kuulajaid üles kahetsusele. „Nüüd aga minnakse enamikus jutlustes ebameeldivast patu teemast mööda ja keskendutakse sellele, mis tekitab hea enesetunde,” ütleb üks kirjanik.

Samasugust suundumust on täheldanud ka ajakirjanikud. Järgnevalt mõned ajalehtede katked:

▪ „Vanad patukategooriad, kahetsus ja lunastus pole populaarsed, küll aga on seda teraapilised enesehinnangut tõstvad ja enesearmastust puudutavad jutlused.” („Star Beacon”, Ashtabula, Ohio)

▪ „Inimesed enam üldjuhul ei tajugi, et nad pattu teevad.” („Newsweek”)

▪ „Enam ei küsita, mida Jumal minult ootab, vaid pigem, mida Jumal minu heaks teha võiks.” („Chicago Sun-Times”)

Tänapäeva pluralistlikus ja tolerantses ühiskonnas pelgavad inimesed anda moraalseid hinnanguid. Meile õpetatakse, et see pole poliitiliselt korrektne. Suurim patt näib olevat teisi nende tegude pärast hukka mõista. Seega on levinud mõtteviis: „Usu, mida tahad, aga ära suru seda teistele peale. Nüüd võib juhinduda väga erinevatest väärtushinnangutest. Mitte kellelegi ei kuulu moraalse tõe monopol. Teise inimese väärtushinnangud on sama head kui sinu omad.”

Selline mõtteviis on muutnud isegi inimeste sõnavara. Sõna „patt” tõsises mõttes praktiliselt ei kasutata ja paljud viskavad selle üle vaid nalja. Enam ei öelda, et inimesed elavad patuelu, vaid et nad lihtsalt elavad koos. Nad pole enam abielurikkujad, vaid neil on suhe. Nad pole enam mitte homoseksuaalid, vaid eelistavad alternatiivset eluviisi.

See, mida inimesed peavad normaalseks või mõistavad patuna hukka, on ilmselgelt muutunud. Ent miks? Kas patt ei olegi siis enam patt? Kas sel on mingit tähtsust, kuidas sina asjasse suhtud?