Kiri Lõuna-Aafrika Vabariigist

„Miks peaks küll keegi siin peatuma?”

„OHTLIK PIIRKOND: RÖÖVIMISED JA PROSTITUTSIOON” hoiatab teeäärne silt. Keerame tolmusele teepervele, kus juba seisavad mõned autod. Pargitud on need suure reklaamitahvli juurde, mis näitab suunda luksusliku puhkekeskuse ja kasiinokompleksi poole. Meist kihutavad mööda uhked autod ning meile ei jää kuidagi märkamata, millise pilguga meid vaadatakse. Hämmeldunud nägudelt võib lugeda küsimust: „Miks peaks küll keegi siin peatuma?”

Astume autost välja ja kõnnime reklaamitahvli varjus seisvate kenasti riides inimeste juurde. Neid on eri rassist ja erisuguse etnilise taustaga. Niisugune vaatepilt on Lõuna-Aafrika Vabariigis üsna tavatu veel praegugi. Oleme sõitnud siia paika, mis asub Johannesburgist sadakonna kilomeetri kaugusel loodes, et külaelanikega Piiblist rääkida.

Peame tee ääres lühikese koosoleku: arutame üht piibliteksti ning teeme veel viimaseid korraldusi kuulutustööks. Lõpetame koosoleku palvega ja istume uuesti autosse. Nii kaugele, kui silm seletab, seisab lagedal väljal siin-seal maju ja ubrikuid. Plaatinakaevanduste aherainest kerkinud tumedate mägede kõrval tunduvad need kääbusjad. Kuigi siin kandis leidub rikkalikult maavarasid, lokkab ümberringi ometi vaesus.

Meil naisega on kaasas ka kaks külalist Saksamaalt ja nii alustame neljakesi oma hommikut majast majja külastustega. Umbes kolmandik siinsetest elanikest on töötud, seetõttu on inimeste kodud lihtsakoelised. Paljud neist polegi tegelikult muud kui vaevu püsti seisvad hurtsikud, mille puitsõrestik on kaetud laineplekiga. Ehitusmaterjali kooshoidmiseks on kasutatud suuri naelu, mis on löödud läbi laiakslitsutud õllepudelikorkide, mida tarvitatakse seibide asemel.

Iga maja juures peame kõigepealt hõikama, et keegi pererahvast välja tuleks, ja tihtipeale ilmub nähtavale pereema. Inimesed kuulavad meie sõnumit hea meelega ning meid koheldakse kui auväärseid külalisi. Päevasel ajal, kui päike plekk-katuseid kõrvetab, on sees kuum nagu ahjus, ja nii saadetakse lapsed tuppa toolide järele, mis meie jaoks puu alla varju asetatakse.

Kokku tuleb terve pere ja istub taburettidele või kummuli keeratud kastidele. Ka väikesed lapsed, kes isetehtud leludega mängivad, kutsutakse kuulama. Näitame mõningaid piiblitekste ning palume kooliealistel lastel meie väljaannetest üht-teist ette lugeda. Suurem  osa inimesi võtab meilt suure rõõmuga kirjandust ning paljud kutsuvad meid uuesti külla.

Keskpäeval teeme võileivapausi, joome jahedat jooki ja seejärel asume teele nende poole, kelle juures oleme ka varem käinud. Kõigepealt tahame kohtuda Jimmyga, kes on immigrant Malawist ning töötab ühes plaatinakaevanduses. Oleme Jimmyga juba mitu kuud Piibli teemasid arutanud ning tal on alati olnud hea meel meid näha. Jimmy on abielus kohaliku setsvana hõimu naisega ning neil on kaks imearmsat last. Möödunud korral teda kodus polnud, seepärast tahame nüüd väga teada, kuidas tal läheb.

Kui oleme Jimmy tagasihoidliku kodu juurde jõudnud, näeme hetkega, et midagi on viltu. Aed, mis varem oli korras, on nüüd lohakil, maisitaimed närbunud ning kanad, kes kesisest pinnasest söögipoolist siblisid, kadunud. Uks on jämeda ketiga väljastpoolt kinni pandud. Kui naabrinaine tuleb meid uudistama, küsime temalt, kas ta midagi Jimmyst teab. Kuuleme kurba sõnumit: Jimmy on surnud ning tema naine ja lapsed oma pere juurde tagasi kolinud.

Siin kandis pole küll viisakas palju pärida, aga tahame siiski veidi täpsemalt teada, mis juhtus. „Ta oli haige ja suri,” kostab naine. „Praegu on igasugu haigusi ja palju inimesi sureb.” Kuigi naine ei maini mingit konkreetset haigust, kuna sellistest asjadest ei taheta eriti rääkida, on järjest lisanduvad haudade read surnuaias kurvaks tõendiks naabrinaise sõnade paikapidavuse kohta. Räägime naisele pisut ülestõusmislootusest ning läheme seejärel raske südamega järgmist külastust tegema.

Sõidame teise külla viimase majaderea juurde, mille taga kõrgub järsult taeva poole kaevandusjääkidest mägi. Keerame tänava lõpus sissesõiduteele. Aias seisvale kivile on maalitud erksa värviga lause „Otsustamatus on ajaröövel, viivitamine tema kaasosaline”. David, * kelle kätetöö see on, tõstab oma vana Volkswagen Põrnika mootori kohalt pea üles. Loojenev päike paistab mehele otse näkku ja ta kissitab silmi. Ent niipea kui ta meid ära tunneb, ilmub ta näole lai naeratus ja tema moekate kuldsete plaadikestega kaetud eeshambad säravad päikesekiirtes. Pühkinud käed puhtaks, tuleb David meid tervitama.

„Tere, sõbrad!” hüüab ta. „Kus te olete olnud?” On rõõm Davidit jälle näha. Ta palub vabandust, et tal pole seekord meie jaoks palju aega, sest on äsja kaevanduses tööd leidnud ning peabki varsti sammud sinnapoole seadma. Kogu meie elava keskustelu vältel on Davidil naeratus näol. „Too päev, kui me esmakordselt kohtusime, muutis mu elu,” ütleb ta õhinal. „Tõsijutt, ma ei tea, mis elu ma praegu elaksin, kui te poleks tulnud.”

Meel rõõmus, jätame Davidiga hüvasti. Kuna päike on kohe horisondi taha kadumas, asume koduteele. Heidame veel viimase pilgu üle hämarduva lagendiku, mille kohal päikesekiired tolmuseguses õhus mänglevad, ning mõtleme, kuidas küll kõigi siinsete elanikeni hea sõnumiga jõuda. Mõistame hästi, kui õiged on Jeesuse sõnad: „Lõikust on tõesti palju, aga töötegijaid vähe” (Luuka 10:2).

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 17]

Loa andnud: South African Post Office