Tõde patu kohta

KAS haige võiks kraadiklaasi purukslöömisega tõestada, et tal pole palavikku? Muidugi mitte! Samamoodi ka see, et paljud ignoreerivad Jumala seisukohta seoses patuga, ei tee veel pattu olematuks. Jumala Sõna Piibel annab selle teema kohta palju teada. Mida täpsemalt see patu kohta õpetab?

Kõik eksivad

Umbes 2000 aastat tagasi väljendas apostel Paulus nördimust: „Head, mida ma tahan, ma ei tee, aga halba, mida ma ei taha, teen ma aina” (Roomlastele 7:19). Kui oleme enda vastu ausad, mööname, et meiega on sama lugu. Võib-olla soovime elada kümne käsu või siis muude käitumisnormide järgi, kuid eksime sellegipoolest nende vastu. Asi pole selles, et me neid norme tahtlikult rikuks, vaid me oleme lihtsalt nõrgad. Miks? Paulus ka vastab: „Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab” (Roomlastele 7:20).

Nii nagu Paulusel, on ka kõigil teistel inimestel kaasasündinud puudused, mis näitab, et oleme pärinud patu ja ebatäiuse. „Kõik on pattu teinud ega suuda peegeldada Jumala auhiilgust,” sõnas apostel. Mispärast? Paulus ütleb: „Just nagu ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 3:23; 5:12).

Kuigi paljud ei tunnista mõtet, et esimeste inimeste üleastumine võõrandas meid Jumalast ja seepärast oleme kaotanud esialgse täiuse, on see ometigi Piibli õpetus. Tsiteerides 1. Moosese raamatu esimesi peatükke, näitas Jeesus, et ta pidas neid usaldusväärseks ja uskus ülestähendust Aadamast ja Eevast (1. Moosese 1:27; 2:24; 5:2; Matteuse 19:1–5).

Üks Piibli sõnumi alustalasid on õpetus, et Jeesus tuli maa peale lunastama patusest seisundist neid, kes temasse usku üles näitavad (Johannese 3:16). Meie tulevikuväljavaade sõltub sellest, kas tunnustame seda, kuidas Jehoova on otsustanud vabastada tänumeelse inimkonna lootusetust olukorrast. Ent kui meil pole selget arusaama, mis on patt Jumala silmis, ei suuda me ka hinnata seda, mida ta on teinud meie patust päästmiseks.

Jeesuse ohver ja selle vajalikkus

Jehoova andis esimesele inimesele Aadamale imepärase võimaluse elada igavesti. Ent see sõltus Jumalale kuuletumisest. Aadam aga ei olnud kuulekas, vaid tõstis Jumala vastu mässu ja nii sai temast patustaja (1. Moosese 2:15–17; 3:6). Aadam toimis vastupidi Jumala tahtele, ta ei vastanud enam täiuslikkusele ja rikkus oma suhted Jumalaga. Patustamine, Jumala seadusest üleastumine, tõi kaasa surma. Kahjuks on kõik Aadama järeltulijad, kaasa arvatud meie, sündinud patus ja määratud surema. Miks?

Põhjus on üpris lihtne. Ebatäiuslikel vanematel ei ole võimalik saada täiuslikke lapsi. Kõik Aadama järeltulijad sündisid patustajatena ning nagu apostel Paulus märgib: „Palk, mille patt maksab, on surm” (Roomlastele 6:23). Salmi teine pool annab siiski alust lootuseks: „Kuid kingitus, mille Jumal annab, on igavene elu Kristus Jeesuse, meie Issanda kaudu.” See tähendab, et Jeesuse ohvrisurma kaudu on sõnakuulelikul, tänumeelsel  inimkonnal võimalik Aadama patu tagajärgedest vabaneda (Matteuse 20:28; 1. Peetruse 1:18, 19). * Kuidas see teadmine peaks meid mõjutama?

Kristuse armastus „sunnib meid”

Jumal andis sellele küsimusele Pauluse kaudu vastuse: „Armastus, mis on Kristusel, sunnib meid, kuna me oleme jõudnud sellisele järeldusele, et üks suri kõikide eest; ... ja ta suri kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam endale, vaid temale, kes nende eest suri ja üles äratati” (2. Korintlastele 5:14, 15). Kui inimene mõistab, et Jeesuse ohver võib ta tulevikus patu tagajärgedest vabastada, ja ta soovib näidata oma tänulikkust, peaks ta püüdma elada kooskõlas Jumala tahtega. See tähendab, et tal tuleb teada saada, mida Jumal temalt ootab, vormida oma südametunnistust Piibli normide järgi ning siis ka vastavalt elada (Johannese 17:3, 17).

Patustamine kahjustab meie suhteid Jehoova Jumalaga. Kui kuningas Taavet mõistis, millise kohutava teo ta oli teinud sellega, et rikkus Batsebaga abielu ja sepitses tema abikaasa surma, oli tal kahtlemata väga häbi. Kõige enam valmistas talle aga südamevalu – ja ka õigustatult –, et ta oli oma pattudega teinud haiget Jumalale. Kibedat kahetsust tundes ütles ta Jehoovale: „Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis” (Laul 51:6). Ja kui Joosepit ahvatleti abielu rikkuma, pani südametunnistus teda küsima: „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” (1. Moosese 39:9).

Niisiis pole asi lihtsalt selles, et tunneme end halvasti, kui jääme vahele või kui meil tuleb taluda teiste inimeste või ühiskonna hukkamõistu, sest me ei suuda vastata mõnele ideaalile. Kui rikume Jumala seadust säärastes valdkondades nagu seks, ausus, lugupidamine, jumalakummardamine ja nii edasi, saavad kannatada meie suhted Jumalaga. Kui  patustame tahtlikult, saame Jumala vaenlaseks. Selle üle tasub tõsiselt järele mõelda (1. Johannese 3:4, 8).

Seega, kas patt polegi siis enam patt? Kahtlemata on. Inimesed on hakanud pattu lihtsalt teisti nimetama, lootes nii selle tõsidust vähendada. Paljud on kas tuimastanud või ignoreerinud oma südametunnistust. Kõik, kes soovivad Jumala soosingut, peavad selle kalduvuse vastu võitlema. Nagu nägime, pole patu palk lihtsalt haavatud eneseuhkus või piinlikkustunne, vaid surm. Patt on elu ja surma küsimus.

Ent meil on lootus Jeesuse lunastusohvri alusel patud andeks saada, kui siiralt kahetseme ja vale tee hülgame. „Õnnelikud on need, kelle seadusetud teod on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud,” kirjutas Paulus. „Õnnelik on mees, kelle pattu Jehoova arvesse ei võta” (Roomlastele 4:7, 8).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 10]

Teoloogiline kannapööre

Enamikule katoliiklastest on eelpõrgu mõiste alati häguseks jäänud. Viimastel aastakümnetel on eelpõrgu hakanud kaotama oma tähtsust lausa sedavõrd, et see on isegi katekismustest välja võetud. 2007. aastal kirjutas katoliku kirik ametlikult alla eelpõrgu „surmatunnistusele”, andes välja dokumendi, kus on kirjas „teoloogilised ja liturgilised põhjused, miks uskuda, et enne ristimist surnud imikud võivad saada pääste ja igavese õndsuse”. (International Theological Commission.)

Miks selline seisukoha muudatus, lausa teoloogiline kannapööre? Prantsuse kolumnisti Henri Tincqi sõnul andis see kirikule põhimõtteliselt võimaluse vabaneda „koormavast pärandist, mida kirik oma huvides kaitses alates keskajast kuni 20. sajandini, et õhutada selle ähvardusel vanemaid oma lapsi võimalikult ruttu ristida laskma”. Kuid eelpõrgu õpetuse kõrvalejätmine on tõstatanud teisi küsimusi.

Traditsioon või Pühakiri? Ajaloost on teada, et eelpõrgu õpetus sündis 12. sajandil teoloogilistes väitlustes puhastustule üle. Kuna katoliku kirik õpetas, et hing jääb pärast surma elama, pidi ta leiutama mingi koha laste hingedele, kes ei saanud minna taevasse, sest nad polnud ristitud, kuid kes ei väärinud ka põrgukaristust. Nii saigi alguse eelpõrgu idee.

Piibel aga ei õpeta, et hing on surematu. Selle asemel on Piiblis selgelt kirjas, et inimhing, kes patustab, „hävitatakse” ja „peab surema” (Apostlite teod 3:23; Hesekiel 18:4). Kuna hing on surelik, ei saa sellist paika nagu eelpõrgu olemas olla. Lisaks räägib Piibel surmast kui teadvusetuse seisundist ja võrdleb seda magamisega (Koguja 9:5, 10; Johannese 11:11–14).

Piibel näitab, et kristlaste väikesed lapsed on Jumala silmis pühad (1. Korintlastele 7:14). Sellel ütlusel poleks mingit kaalu, kui väikelapsed tuleks pääste saamiseks ristida.

Eelpõrgu õpetus teotab Jumalat, kuna see kujutab teda julma türannina, mitte aga õiglase ja armastava Isana, kes ta tegelikult on (5. Moosese 32:4; Matteuse 5:45; 1. Johannese 4:8). Pole siis mingi ime, et see Pühakirjaga vastuoluline õpetus on siirastele kristlastele alati arusaamatuks jäänud.

[Pildid lk 9]

Kui elame kooskõlas Piibliga, on meil head suhted Jumala ja inimestega