ON ÜKS isik, kes ei taha, et sa Jumala nime teaksid ja temaga lähedaseks saaksid. Kes see on? Piibel vastab: „Selle maailma jumal on pimestanud uskmatute meeled.” Praeguse jumalakartmatu maailma jumal on Saatan. Tema tahab hoida sind pimeduses, et sinu südant ei valgustaks „Jumala hiilgav tundmine”. Saatan ei soovi, et sa teaksid Jumala nime ja tunneksid isikut selle nime taga. Aga kuidas ta pimestab inimeste meeli? (2. Korintlastele 4:4–6.)

Saatan on takistanud valereligiooni abil inimestel teada saada Jumala nime ja õppida tundma tema isikut. Näiteks vanal ajal otsustasid mõned juudid eirata seda, mis seisis Jumala inspireeritud Pühakirjas, ja hoida kinni pärimusest, mille kohaselt tuli Jumala nime vältida. Meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli juutidele ilmselt õpetatud, et kui nad loevad avalikult pühi kirjutisi, kus esineb Jumala nimi, tuleb selle asemel öelda ʼAdo·naiʹ ehk „Issand”. Endastmõistetavalt kaugendas seesugune tava inimesi Jumalast. Paljud kaotasid temaga lähedased suhted. Mida tegi aga Jeesus? Kuidas suhtus tema Jehoova nimesse?

Jeesus lausus oma Isale palves: „Ma olen andnud ... teada sinu nime ja annan veelgi seda teada” (Johannese 17:26). Kahtlemata ütles Jeesus Jumala nime välja alati, kui luges, tsiteeris või selgitas Pühakirja, kus see tähtis nimi esines. Jeesus kasutas Jumala nime tihti, nagu tegid ka kõik enne teda elanud prohvetid. Kui Jeesuse päevil võisidki mõned juudid juba hoiduda Jumala nime väljaütlemisest, siis kindlasti ei järginud Jeesus nende pärimust. Ta kritiseeris jõuliselt usujuhte: „Te olete Jumala sõna tühistanud oma pärimuse pärast” (Matteuse 15:6).

Pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist jätkasid tema ustavad järelkäijad Jumala nime teatavakstegemist. (Vaata kasti  „Kas algkristlased kasutasid Jumala nime?”.) Nädalatepühal aastal 33, samal päeval, kui moodustati kristlik kogudus, tsiteeris apostel Peetrus Joeli prohvetikuulutust ning sõnas suurele hulgale kokku tulnud juutidele ja proselüütidele: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse” (Apostlite teod 2:21; Joel 2:32). Algkristlased aitasid paljudest rahvustest inimestel Jehoova nime teada saada ja  teda tundma õppida. Seetõttu jünger Jaakobus laususki Jeruusalemmas apostlite ja vanemate koosolekul: „Jumal pööras ... tähelepanu rahvastele, et võtta nende seast rahvas oma nimele” (Apostlite teod 15:14).

Kuid Jumala vaenlane ei andnud alla. Kui apostlid olid surnud, hakkas Saatan viivitamata õhutama Jumalast taganemist (Matteuse 13:38, 39; 2. Peetruse 2:1). Näiteks umbkaudu sel ajal, mil suri viimane apostel, Johannes, sündis Justinus Märter. Kuigi ta pidas ennast kristlaseks, rõhutas ta oma kirjutistes korduvalt, et Jumalat, kes meie eest hoolitseb, „ei kutsuta mingi nimega”.

Kui ärataganenud kristlased Piibli kreekakeelset osa ümber kirjutasid, võtsid nad endastmõistetavalt tekstist välja Jehoova nime ja asendasid selle sõnaga Kyʹri·os, mis tähendab kreeka keeles „Issand”. Piibli heebreakeelsel osal ei läinud sugugi paremini. Kuna  ärataganenud juudi kirjatundjad ei öelnud lugedes enam Jumala nime välja, asendasid nad selle oma Pühakirjas rohkem kui 130 korral sõnaga ʼAdo·naiʹ. Mõjukast ladinakeelsest piiblitõlkest, mille Hieronymus lõpetas aastal 405 m.a.j ja mida hakati kutsuma Vulgataks, jäeti samamoodi Jumala isikunimi välja.

Tänapäeva õpetlased teavad, et Jehoova nimi esineb Piiblis umbes 7000 korda. Seega mõned laialdaselt levinud tõlked, näiteks katoliku „Jerusalem Bible”, samuti katoliku „La Biblia Latinoamérica” ja populaarne „Reina-Valera”, mõlemad hispaania keeles, kasutavad Jumala nime korduvalt. Osas tõlgetes esineb Jumala nimi „Jahve” kujul.

Paraku avaldavad paljud kirikud, kes piiblitõlgete väljaandmist rahastavad, õpetlastele survet jätta Jumala nimi tõlgetest ära. Katoliku piiskoppide konverentside juhatajatele saadetud kirjas kuupäevaga 29. juuni 2008 teatas Vatikan: „Viimastel aastatel on hakatud tasapisi jälle Iisraeli Jumala nime välja ütlema.” Kirjas antakse järgmine otsene juhis: „Jumala nime ... ei tohi kasutada ega välja öelda.” Veel kirjutatakse seal, et „Piibli tõlkimisel nüüdisaja keeltesse ... tuleb Jumala nime tähistav tetragrammaton anda edasi sõnade Adonai/Kyrios vastega „Issand””. Vähimagi kahtluseta on selle Vatikani juhise sihiks Jumala nimi kasutuselt kõrvaldada.

Protestandidki pole Jehoova nime lugupidavamalt kohelnud. Kui 1978. aastal anti protestantide toetusel välja „New International Version”, kirjutas üks pressiesindaja: „Jehoova on Jumala nimi, mis eristab teda teistest, ja ideaaljuhul oleksime pidanud seda kasutama. Kuid me panime sellesse tõlkesse 2,25 miljonit dollarit ning kogu see raha lendaks tuulde, kui meie tõlkes seisaks näiteks Laulus 23 „Jahve on mu karjane”.”

Ka Ladina-Ameerikas on kirikud takistanud inimestel Jumala nime teada saada. Ühinenud Piibliseltside (UBS) tõlkekonsultant Steven Voth kirjutab: „Üks pidevaid debatte Ladina-Ameerika protestantlikes ringkondades käib nime Jehová kasutamise ümber ... Päris huvitav, et väga suur ja üha kasvava liikmeskonnaga uusnelipüha kirik ... ütles, et nad sooviksid „Reina-Valera” 1960. aasta väljaannet, kuid ilma nimeta Jehová. Nad tahtsid, et selle asemel oleks sõna  Señor [Issand].” Voth’i sõnul lükkas UBS nende palve algul tagasi, kuid hiljem muutis meelt ja andis välja „Reina-Valera” piiblitõlke „ilma sõnata Jehová”.

Jumala nime väljavõtmine Piiblist ja asendamine sõnaga „Issand” takistab lugejatel teada saada, kes Jumal tegelikult on. Säärane asendus külvab vaid segadust. Näiteks ei saa lugeja vahet teha, kas „Issand” viitab Jehoovale või tema Pojale Jeesusele. Üks salm, kus apostel Peetrus tsiteerib Taaveti sõnu „Jehoova ütles minu Isandale [ülesäratatud Jeesusele]: „Istu mu paremale käele””, kõlab seetõttu paljudes piiblitõlgetes nii: „Issand on öelnud minu Issandale” (Apostlite teod 2:34, P 1988). Lisaks sellele toob David Clines oma essees „Jahve ja kristliku teoloogia Jumal” välja mõtte: „Jahve puudumine kristlikust teadvusest on tekitanud tendentsi keskenduda Kristuse isikule.” Niisiis paljud kirikulised ei teagi, et tõeline Jumal, kelle poole Jeesus palvetas, on konkreetne isik, kellel on nimi – Jehoova.

Saatan on näinud kurja vaeva, et inimesi pimestada ja tekitada Jumalast hägune pilt. Sellegipoolest on võimalik Jehoovat lähedalt tundma õppida.

Saatan on jõuliselt sõdinud Jumala nime vastu ja seejuures võtnud kavalalt appi valereligiooni. Kuid ükski vägi ei taevas ega maa peal ei saa takistada kõigekõrgemal Isandal Jehooval tegemast teatavaks oma nime neile, kes tahavad kuulda tema kohta tõde ja seda, kui suurepärane eesmärk on tal ustavate inimestega.

Jehoova tunnistajad on meeleldi nõus näitama sulle, kuidas on võimalik Piibli uurimise kaudu Jumala ligi tulla. Nad võtavad eeskuju Jeesuselt, kes ütles Jumalale: „Ma olen andnud neile teada sinu nime” (Johannese 17:26). Kui mõtiskled piiblikohtade üle, mis tõstavad esile mitmesuguseid Jehoova rolle, mille kaudu ta toob inimkonnale õnnistusi, õpid tundma tema võrratu isiksuse paljusid kauneid külgi.

Ustaval patriarhil Iiobil olid Jumalaga „lähedased suhted” ning ka sina võid Jumalaga lähedaseks saada (Iiob 29:4, UM). Jehoovat on võimalik tundma õppida, kui ammutad teadmisi Jumala Sõnast. Tänu neile teadmistele võid kindel olla, et Jehoova hakkab tegutsema kooskõlas oma nime tähendusega – „Ma saan, kelleks iganes tahan” (2. Moosese 3:14, Rotherham). Järelikult täidab ta kindlasti kõik need head tõotused, mis ta inimkonnale on andnud.