Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lohuta leinajaid, nagu Jeesus seda tegi

Lohuta leinajaid, nagu Jeesus seda tegi

Lohuta leinajaid, nagu Jeesus seda tegi

LAATSARUS, kes elas Betaanias, jäi raskesti haigeks. Tema õed Marta ja Maarja saatsid sõnumiviijad Jeesuse juurde, kes oli nende lähedane sõber. Haigus sai aga Laatsarusest võitu ja ta suri ning sängitati hauakoopasse. Palju sõpru ja sugulasi saabus Marta ja Maarja juurde, „et neid lohutada” (Johannese 11:19). Viimaks jõudis Betaaniasse Jeesus ja läks oma kalleid sõpru vaatama. Kui paneme tähele, mida ta ütles ja tegi, võime õppida üht-teist selle kohta, kuidas leinajaid lohutada.

Kohalolek näitab, et sa hoolid

Betaaniasse jõudmiseks pidi Jeesus umbes kaks päeva teel olema, ületama Jordani jõe ning kõndima mööda Jeerikost tulevat käänulist ja järsku teed pidi ülesmäge. Marta kiirustas küla servale Jeesusele vastu. Kui Maarja kuulis, et Jeesus on kohale jõudnud, ruttas temagi Jeesuse juurde (Johannese 10:40–42; 11:6, 17–20, 28, 29). Kaotusvalus õdedele pakkus Jeesuse kohalolek kahtlemata suurt tröösti.

Meiegi võime oma kohalolekuga leinajat lohutada. Scott ja Lydia, kelle 6-aastane poeg Theo õnnetuses surma sai, meenutavad: „Vajasime sugulaste ja sõprade tuge. Nad tulid suisa keset ööd haiglasse.” Mida nende sõbrad ütlesid? „Tol hetkel me ei vajanudki sõnu. Nende kohalolek ütles kõik – nägime, et nad hoolivad meist.”

Piibel ütleb, et kui Jeesus nägi inimesi Laatsaruse pärast nutvat, siis „teda valdas meeleliigutus” ja tema „silmist voolasid pisarad” (Johannese 11:33–35, 38). Jeesus ei arvanud, et mehel ei sobi teiste ees nutta. Ta tunnetas nende valu ja kaotust. Mida meie sellest õpime? Leinajat külastades pole vaja piinlikkust tunda selle pärast, et nutame koos nutjatega (Roomlastele 12:15). Teisest küljest ei peaks sa tundma endal kohustust leinajale peale käia, et ta nutaks. Mõni eelistab seda teha omaette olles.

Kuula osavõtlikult

Vahest mõlkusid Jeesusel meeles lohutussõnad Martale ja Maarjale, kuid paistab, et ta lasi kõigepealt neil rääkida (Johannese 11:20, 21, 32). Kui ta Martaga rääkis, esitas ta küsimuse ja seejärel kuulas (Johannese 11:25–27).

Kui oleme head kuulajad, ilmneb sellest meie siiras huvi. Et leinajat lohutada, tuleb hästi kuulata. Me saame seda teha, kui innustame oma küsimustega leinajat edasi kõnelema. Samas ole siiski ettevaatlik, et sa ei sunniks teda vestlema, kui ta tahaks pigem vaikida. Võib-olla on ta lihtsalt kurnatud ja vajab puhkust.

Kaotusvalus inimene võib olla apaatne ja vahel muudkui ühte ja sama korrata. Mõni võib anda oma tunnetele vaba voli. Mõlemad, nii Maarja kui ka Marta, ütlesid Jeesusele: „Issand, kui sa oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surnud” (Johannese 11:21, 32). Mida Jeesus tegi? Kuulas kannatlikult ja kaastundlikult. Ta ei üritanud neile öelda, kuidas nad peaksid end tundma. Kahtlemata mõistis ta, millised tugevad ja valulised tunded neid valdavad.

Kui lähed leinajale külla, aga ei tea hästi, mida öelda, võiksid alustuseks küsida: „Kas sa sooviksid rääkida?” Seejärel kuula teda tähelepanelikult ja keskendunult. Vaata talle otsa ja püüa tema tundeid mõista.

Leinaja tunnetest on mõnikord päris raske aru saada. „Meie vajadused muutusid,” selgitab Lydia. „Vahel me lihtsalt nutsime külaliste juuresolekul kontrollimatult. Soovisime vaid, et nad oleksid positiivsed. Sõbrad andsid oma parima, et mõista meie tundeid.”

Jeesus mõistis teiste tundeid muidugi täiuslikult. Ta teadis, et igaühel on „oma häda ja valu” (2. Ajaraamat 6:29). Jeesuse reageering sõltus sellest, mida õed talle ütlesid. Marta jätkas rääkimist, seega Jeesus vestles temaga. Kuna Maarja aga nuttis, siis temaga Jeesus pikemalt ei rääkinud (Johannese 11:20–28, 32–35). Mida tasuks sellest õppida? Oleks hea lasta leinajal otsustada, kas ja millest rääkida. Sinu valmisolek kuulata, kui ta väljendab oma valu, võib tuua talle suurt tröösti.

Sõnad, mis leevendavad valu

Kui Maarja ja Marta ütlesid Jeesusele „kui sa oleksid siin olnud”, siis ei hakanud Jeesus kedagi süüdistama ega solvunud nende sõnade pärast. Ta kinnitas Martale rahustavalt: „Sinu vend tõuseb üles” (Johannese 11:23). Nende väheste sõnadega aitas Jeesus vaadata Martal ettepoole ja tuletas talle lahkelt meelde, et lootus pole kadunud.

Leinajaga rääkides ära unusta, et juba ainuüksi paar siirast ja head sõna võib väga palju tähendada. Lohutussõnu võib nii öelda kui ka kirjutada. Kuna kirju ja kaarte saab lugeda üha uuesti, võivad need pakkuda lohutust pikka aega. Üheksa kuud pärast oma mehe Bobi surma luges Kath jälle läbi kõik kaardid, mis ta oli saanud. „Avastasin, et sel ajal pakkusid need mulle rohkemgi tröösti kui varem,” ütles ta. „Need lohutasid mind tõesti väga.”

Millest võiksid kaastundeavalduses kirjutada? Näiteks lahkunust – mõnest ühisest seigast või siis omadusest, mida sa tema juures hindasid. Kath lausub: „Kui lugesin häid sõnu Bobi ja tema iseloomu kohta, läks mul süda soojaks ja pisarad tulid silma. Naljakad lood temast ajasid mind naerma ja panid meenutama koosveedetud õnnelikku elu. Paljudel kaartidel, mis on mulle nüüd väga kallid, oli kirjas ka piiblisalme.”

Paku praktilist abi

Jeesus sai Laatsaruse pere heaks teha muidugi midagi sellist, mida meie teha ei saa. Ta äratas Laatsaruse ellu (Johannese 11:43, 44). Kuid meie saame oma võimaluste piires teha midagi praktilist, näiteks valmistada toitu, pakkuda leinaja külalistele öömaja, pesta pesu, hoida lapsi, ajada asju või olla autojuhiks. Lihtsaid, siirast armastusest lähtuvaid tegusid hinnatakse väga.

Endastmõistetavalt on leinajal vaja vahel ka üksi olla. See aga ei tähenda, et sa ei peaks üldse püüdma temaga suhelda. „Leinaaeg on tähtajatu, sellel pole kuupäeva, millest alates hakkab paremaks minema,” sõnab üks lapse kaotanud ema. Mõned püüavad leinajaid meeles hoida olulistel tähtpäevadel, nagu pulma-aastapäeval või lähedase surma-aastapäeval. Kui oled niisugusel ajal nende kõrval, võid rasketel hetkedel olla neile hinnaliseks kaaslaseks (Õpetussõnad 17:17).

Jeesus lohutas ka lootusega, millest ta oli oma jüngritele rääkinud: „Laatsarus, meie sõber, on läinud magama, aga ma lähen sinna teda unest äratama!” (Johannese 11:11). Jeesus kinnitas oma järelkäijatele, et tuleb surnute ülestõusmine. Ta küsis Martalt: „Kas sa usud seda?” Ja naine vastas: „Jah, Issand” (Johannese 11:24–27).

Kas sina usud, et Jeesus äratab surnud üles? Kui usud, siis räägi sellest kallist lootusest leinajale. Tee tema heaks midagi praktilist. Siis toovad sinu sõnad ja teod talle kindlasti lohutust (1. Johannese 3:18).

[Kaart lk 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PEREA

Jordani jõgi

Jeeriko

Betaania

Soolameri

Jeruusalemm

SAMAARIA