Esimese sajandi kristlaste eluolu

Rännakuil maa kõige kaugemate paikadeni

„Järgmisel päeval läks ta koos Barnabasega Derbesse. Ja kui nad olid sellele linnale head sõnumit kuulutanud ning teinud üsna palju inimesi jüngriteks, pöördusid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse.” (APOSTLITE TEOD 14:20, 21)

ON HOMMIK. Rännumees tõmbab kopsud karget õhku täis ja pistab väsinud jalad kulunud sandaalidesse. Ees ootab uus päev ja uus teekond.

Varahommikune päike selga soojendamas sammub ta mööda tolmust teerada, mis viib üle viinamäe, läbi oliivisalu ja kulgeb siis järsku mäenõlva pidi üles. Ta kohtab ka teisi teelisi: tööle rühkivaid põllumehi, kaupmehi, kes ajavad suure koormaga loomi, ja Jeruusalemma suunduvaid palverändureid. Rännumees ja tema teekaaslased räägivad igaühega, keda nad kohtavad. Miks? Et täita Jeesuse käsku olla tema tunnistajad „kuni maa kõige kaugema paigani” (Apostlite teod 1:8).

See rännumees võis olla apostel Paulus, Barnabas või kes tahes esimese sajandi südidest misjonäridest (Apostlite teod 14:19–26; 15:22). Nad olid visad, sihikindlad inimesed. Reisimine  polnud mingil juhul meelakkumine. Apostel Paulus kirjeldas oma katsumusi merel: „Kolm korda olen üle elanud laevahuku, veetnud öö ja päeva sügavates vetes.” Rännak maismaad mööda polnud põrmugi kergem. Pauluse sõnul oli ta sageli „ohus jõgedel” ja „ohus teeröövlite käes” (2. Korintlastele 11:25–27).

Mis tunne oleks olnud koos nende misjonäridega reisida? Kui pikk oleks olnud päevateekond? Mida oleks pidanud kaasa võtma ja kus oleks tulnud tee peal ööbida?

Reisimine maitsi Esimeseks sajandiks olid roomlased ehitanud laiaulatusliku teedevõrgu, mis ühendas impeeriumi suuremaid keskusi. Teed olid hoolikalt planeeritud ja hästi ehitatud. Paljud neist olid neli ja pool meetrit laiad, kividega sillutatud, piirdega ääristatud ja miilikividega tähistatud. Niisugusel teel võis Pauluse-sarnane misjonär läbida päevas umbes 30 kilomeetrit.

Seevastu lõviosa Palestiina teid olid ohtlikud ja sillutamata ning kulgesid ilma piireteta läbi põldude või kuristike serval. Rännumees võis kohata metsloomi või röövleid ning teed võisid üleüldse läbimatud olla.

Mis oli teelisel kaasas? Olulisimad asjad olid kepp, millega end kaitsta (1), rullikeeratud magamisase (2), rahakukkur (3), lisapaar sandaale (4), moonakott (5), vahetusriided (6), kokkukäiv nahkämber tee peal kaevuvee ammutamiseks (7), veelähker (8) ja suur nahast reisikott isiklike esemete tarbeks (9).

Misjonärid sattusid kahtlemata kokku rändkaupmeestega, kes kohalikele turgudele kaupa viisid. Kaupmehed usaldasid oma kindlasammulist eeslit, kellele ei leidunud järskudel ja kaljustel teedel võrdset. On teada, et tugev eesel, suur koorem seljas, võis päevas kõndida kuni 80 kilomeetrit. Härjakaarik ja -vanker olid aeglasemad, nendega läbiti vaid 8–20 kilomeetrit. Härjad suutsid siiski vedada raskemaid koormaid ja olid ideaalsed lühikeste vahemaade puhul. Teekäija võis mööduda kaameli- või eeslikaravanist – tosinatest loomadest,  kel koormaks igasugust kaupa maailma eri paigust. Temast võis mööda tuisata hobusel ratsutav käskjalg, kes viis impeeriumi äärealadele posti või kuninglikke määrusi.

Öö saabudes lõid rändurid tee kõrvale kiiruga laagri üles ja ööbisid seal. Mõni võis peatuda karavanserais – ehitises, milles olid mööblita ruumid ränduritele ja keskel siseõu. Need räpased ja ebameeldivad paigad pakkusid kehvade ilmastikuolude või varaste eest vaid kesist kaitset. Arvatavasti peatusid reisivad misjonärid võimaluse korral sugulaste või usukaaslaste juures (Apostlite teod 17:7; Roomlastele 12:13).

Reisimine meritsi Rannikuvetes ja üle Galilea mere veeti kaupa ja inimesi väikeste paatidega (Johannese 6:1, 2, 16, 17, 22–24). Vahemerel ristles palju suuri laevu, mis käisid kaugetes sadamates, et kaupa tuua ja viia. Need laevad varustasid Roomat toiduga, transportisid ühest sadamast teise kirju ning neil reisisid ka valitsusametnikud.

Meremehed tüürisid silma järgi – päeval maamärkide ja öösel tähtede abil. Seepärast oli merereis suhteliselt ohutu vaid maist septembri keskpaigani, mil meri oli tüünem. Laevahukud olid sagedased (Apostlite teod 27:39–44; 2. Korintlastele 11:25).

Meretee kasuks ei otsustatud sugugi mitte seepärast, et see oleks olnud meeldivam kui maismaarännak. Kaubalaeval, mis oli merel põhiline liiklusvahend, ei mõeldud suurt reisijate mugavusele. Sõitjad elasid ja magasid tekil igasuguse ilmaga. Tekialune kuiv ruum oli täis kallist kaupa. Reisijad olid oma moonakoti peal. Laevas pakuti vaid joogivett. Taoti oli ilm äärmiselt muutlik. Järelejätmatud marud ja mässav meri põhjustasid merehaigust, sageli mitu päeva ühtejärge.

Hoolimata raskustest, mis kaasnesid nii maitsi kui meritsi rändamisega, levitasid sellised misjonärid nagu Paulus „head sõnumit kuningriigist” väga laialdaselt – kogu tol ajal tuntud maailmas (Matteuse 24:14). Kõigest 30 aastat pärast seda, kui Jeesus oli teinud jüngritele ülesandeks endast tunnistust anda, sai Paulus kirjutada, et head sõnumit on kuulutatud „kogu loodu seas taeva all” (Koloslastele 1:23).