LÄHEDASE kannatusi ja surma näha on äärmiselt valus. On loomulik, et tunneme niisuguse kaotuse üle leina. Siiski on lohutav teada, et Looja Jehoova Jumal mõistab meie kaotusvalu. Peale selle ta ka ootab, et saaks oma kõikvõimsa jõu abil surnud taas ellu tuua. Sellest lootusest räägivad Iiobi sõnad, mis on kirjas tekstis Iiobi 14:13–15.

Mõtle, missuguses olukorras need sõnad lausuti. Silmapaistva usuga meest Iiobit on tabanud ränkrasked katsumused. Ta on kaotanud oma vara, kõik oma armsad lapsed ning teda on tabanud piinarikas haigus. Äärmises kurbuses hüüab ta Jumala poole: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas” (salm 13). Iiobi arvates tooks surm talle kergendust. Surmavallas, kus Jumal varjaks teda nagu peidetud varandust, vabaneks ta raskustest ja valust. *

Kas surmavald pidigi jääma Iiobi igiseks varjupaigaks? Seda Iiob ei arvanud. Ta lausus palves edasi: „Oh, et ... sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles!” Iiob loodab kindlalt, et ta on surmavallas ajutiselt ning et Jehoova ei unusta teda. Iiob nimetab aega, mil ta oleks surmavallas, „oma sundajaks” ehk kohustuslikuks ooteajaks. Kui kaua see aeg kestab? „Kuni mu vabastus tuleb,” ütleb ta (salm 14). Vabastus tähendab surmavallast vabanemist ehk surnust ülesäratamist.

Miks on Iiob veendunud, et selline vabastus kunagi tuleb? Sest ta teab, millised tunded on meie armastaval Loojal oma ustavate teenijate vastu, kes on surnud. Iiob ütleb: „Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (salm 15). Iiob mõistab, et ta on Jumala kätetöö. Eluandja, tänu kellele Iiob oma ema üsas arenes, suudab ta kindlasti ka surnust ellu äratada (Iiob 10:8, 9; 31:15).

Iiobi sõnad näitavad meile, kui kaastundlik on Jehoova. Jumal on eriliselt kiindunud niisugustesse inimestesse nagu Iiob, kes usaldavad end tema kätesse ja lasevad tal end vormida selliseks isiksuseks, kelle üle tal on hea meel (Jesaja 64:7). Jehoova hindab oma ustavaid teenijaid. Ta lausa igatseb taga oma sulaseid, kes on surmaunne suikunud. Heebrea sõna, mille tõlkevasteks on „igatsema”, on „kahtlemata üks tugevamaid sõnu, mis väljendavad ootust”, ütleb üks õpetlane. Jehoova mitte üksnes ei mäleta oma teenijaid, vaid ka igatseb neid ellu äratada.

Kui lohutav, et Iiobi raamatus – mis on üks Piibli esimesi kirjapandud raamatuid – arvas Jehoova heaks anda teada oma eesmärgist surnud ellu äratada. * Jehoova soovib, et saaksime taas kokku oma kallite kadunutega. Tänu sellele teadmisele on kaotust kergem kanda. Kas ei tahaks sa paremini tundma õppida meie armastavat Jumalat ja teada saada, kuidas lasta tal vormida end niisuguseks inimeseks, kel on võimalik näha tema eesmärgi täitumist?