Lugejad küsivad ...

Kas kõik ustavad kristlased lähevad taevasse?

▪ Paljud on lugenud Piiblist Jeesuse lohutavaid sõnu: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:16). Kas Jeesus tahtis sellega öelda, et kõik tema Isa Jehoova Jumala ustavad teenijad lähevad taevasse, et seal igaveses õndsuses elada?

Pangem tähele Jeesuse mõtlemapanevat ütlust: „Pole ju ükski inimene läinud üles taevasse kui vaid see, kes taevast on alla tulnud, inimese Poeg” (Johannese 3:13). Sellest järeldub, et ammustel aegadel elanud ustavad jumalateenijad, nagu Noa, Aabraham, Mooses ja Taavet, ei läinud taevasse (Apostlite teod 2:34). Mis neist siis sai? Lühidalt öeldes on kõik vanaaja ustavad jumalateenijad hauas, surmaunes, kus nad ei tea midagi, ning neid ootab ees ülesäratamine (Koguja 9:5, 6; Apostlite teod 24:15).

Jeesus oli esimene, kes mainis võimalust minna pärast surma taevasse. Ta ütles oma apostlitele, et läheb neile taevasse kohta valmistama (Johannese 14:2, 3). See oli Jumala rahva jaoks midagi uut. Hiljem selgitas apostel Paulus, et Jeesus avas pärast surma ja taevasse ülesäratamist oma jüngritele „uue ja elava tee” – tee, mis oli kõigile varem elanud inimestele tundmatu (Heebrealastele 10:19, 20).

Kas see tähendab, et sellest ajast alates on kõik Jumalale ustavad inimesed pärast surma taevasse läinud? Ei, sest ülesäratamine taevasse on tihedalt seotud ülesandega, mis on antud vaid vähestele inimestele. Oma viimasel õhtul koos apostlitega olles ütles Jeesus neile, et nad istuvad tulevikus tema taevases kuningriigis „troonidel, et mõista kohut”. Seega said nad ülesandeks valitseda taevas koos Jeesusega (Luuka 22:28–30).

Peale apostlite on ka teistele inimestele see imepärane ülesanne antud. Apostel Johannes nägi nägemuses Jeesust ja neid, kes hakkavad taevas „valitsema kuningatena maa üle” (Ilmutus 3:21; 5:10). Kui palju neid valitsejaid oli? Nii nagu igas valitsuses, on võimulolijaid vaid piiratud arv. Samamoodi on ka selles taevases kuningriigis. Jeesusel kui Jumala Tallel on 144 000 kaasvalitsejat, kes „on ära ostetud inimeste hulgast” (Ilmutus 14:1, 4, 5).

On tõsi, et 144 000 on väike arv, kui pidada silmas kõiki läbi ajaloo elanud ustavaid jumalateenijaid. Aga see ongi loogiline, sest 144 000 inimest äratatakse taevasse konkreetset püha tööülesannet täitma. Ütleme, et sa kavatsed ehitada maja. Kas sa sõlmiksid töölepingu kõigi vilunud ehitajatega, kes sinu kandis elavad? Ei sõlmiks. Sa palkaksid vaid niipalju inimesi, kui töötegemiseks vaja on. Nii ei ole ka Jumal andnud kõigile oma ustavatele teenijatele harukordset eesõigust valitseda koos Kristusega taevas.

See taevane valitsus viib ellu Jumala algse eesmärgi inimkonnaga. Jeesuse ja tema 144 000 kaasvalitseja juhtimisel saab tervest maast paradiis, kus lugematu hulk ustavaid jumalateenijaid saab elada õnnelikult igavesti (Jesaja 45:18; Ilmutus 21:3, 4). Nende hulgas on inimesed, kes on Jumala mälus ja keda ta üles äratab (Johannese 5:28, 29).

Kõik ustavad jumalateenijad, nii need, kes elasid minevikus, kui ka need, kes elavad praegu, võivad saada võrratu kingi – igavese elu (Roomlastele 6:23). Väike hulk inimesi saab elu taevas, kus neil on täita eriline ülesanne, suurem osa aga elu maises paradiisis.