Võitlus vaesusega

RIKASTEL inimestel on juba õnnestunud vaesus kõrvaldada, kuid seda vaid iseenda jaoks. Katsed päästa kogu inimkond vaesusest on kahjuks alati luhtunud. Miks? Üldjuhul ei soovi rikkad, et keegi või miski nende heaolu ohtu seaks. Muistse Iisraeli kuningas Saalomon kirjutas: „Vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim” (Koguja 4:1).

Kas mõjuvõimsad inimesed suudaksid motiveerida teisi ühiskonnaliikmeid kogu maailmast vaesust kõrvaldama? Saalomon kirjutas: „Vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Kõverat ei saa teha sirgeks ega puudulikku täiendada” (Koguja 1:14, 15). Selle mõtte tõesust ilmestab hästi pilguheit tänapäevastele püüetele vaesusele lõppu teha.

Kõigile heaolu tõotavad teooriad

Kui mõningatel riikidel õnnestus 19. sajandil tänu kaubanduse ja tööstuse arengule enneolematult rikkaks saada, pöörasid mõned prominentsed inimesed vaesuse probleemile tõsist tähelepanu. Arutleti selle üle, kas oleks võimalik näiteks maakera ressursse kõigi vahel õiglasemalt jagada.

Oli neid, kes uskusid, et sotsialismi või kommunismi kaudu oleks võimalik saavutada rahvusvaheline klassideta ühiskond, kus vara jagataks kõigi vahel võrdselt. Loomulikult ei meeldinud sellised ettepanekud rikastele. Kuid loosung „Igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele” leidis laia kõlapinna. Paljud lootsid, et kõik rahvad võtavad omaks sotsialismi ja maailmas hakkab valitsema ideaalne ühiskond. Mõned jõukad rahvad võtsidki sotsialismist üle teatud ideed ja rajasid heaoluriigi, mis tõotas hoolitseda oma kodanike eest hällist hauani. Väidetavalt ongi neil õnnestunud oma elanikkonna seas äärmuslik vaesus kõrvaldada.

Sotsialism ei saavutanud aga eales oma eesmärki  – isetut ühiskonda. Lootus, et inimesed töötaksid ühiskonna, mitte iseenda jaoks, jäigi unelmaks. Mõningaid pahandas see, et nad peavad vaeste eest hoolt kandma, märkides, et kui vaeseid heldelt toetada, kaob viimastel tahtmine ise tööd teha. Tõeks osutusid Piibli sõnad: „Ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu! ... Jumal on inimesed loonud ausaks, aga nad ise leiutavad rohkesti riukaid!” (Koguja 7:20, 29).

Teine lootus oli nõndanimetatud Ameerika unelm – unistus paigast, kus haljale oksale jõuab igaüks, kes on valmis tööd rabama. Kõikjal maailmas leidus riike, kes võtsid omaks Ameerika Ühendriikidele edu taganud tegutsemisviisid: demokraatia, vaba ettevõtluse ja vabakaubanduse. Kuid õnnetuseks ei saatnud mitte kõiki neid riike kordaminek, kuna Põhja-Ameerika jõukus ei tulenenud üksnes selle poliitilisest süsteemist. Olulisteks faktoriteks olid ka Ameerika tohutud loodusvarad ja kerge ligipääs rahvusvahelistele kaubateedele. Pealegi ei taga konkurentsitihe majandussüsteem edu mitte kõigile. Lisaks võitjatele, kes lõikavad kasumit, on ka kaotajaid, kes kannatavad kahju. Kas jõukaid riike on kuidagi võimalik ergutada aitama neid, kes on veel vaesed?

Marshalli plaan – kas abinõu vaesuse kaotamiseks?

Euroopa oli pärast Teist maailmasõda laastatud ja paljusid ähvardas näljasurm. USA valitsusele valmistas muret sotsialismi populaarsus Euroopas. Seepärast eraldas USA valitsus nelja aasta jooksul tohutuid rahasummasid, et aidata üles ehitada tööstust ja põllumajandust neis riikides, kes võtsid omaks nende poliitika. Marshalli plaani ehk Euroopa Taastamise Programmi peeti edukaks. Lääne-Euroopas suurenes USA mõju ja äärmist vaesust oli vähe. Kas sel moel oligi võimalik kõrvaldada üleilmne vaesus?

Marshalli plaaniga kaasnev edu ajendas USA valitsust pakkuma abi teistelegi vaestele riikidele kogu maailmas, et nad võiksid arendada põllumajandust, tervishoidu, haridust ja transporti. Ameerika Ühendriigid tunnistasid ausalt, et seda tehes oli nende ajendiks omakasu. Ka teised riigid püüdsid suurendada oma mõjuvõimu, pakkudes vaesematele maadele välisabi. Kuuskümmend aastat hiljem, kui kulutatud oli palju enam raha kui Marshalli plaani elluviimisele, poldud tulemustega siiski rahul. Tuleb tõdeda, et mõned varem vaesuses virelenud riigid olid saavutanud enneolematu jõukuse, seda eriti Ida-Aasias. Ent mujal olid tulemused kasinad. Tänu välisabile suri küll vähem lapsi ning suurem osa lastest sai ka kooliharidust, kuid paljud inimesed kannatasid siiski äärmist puudust.

Miks pole välisabi oma eesmärki täitnud

Vaeste maade vaesusest välja upitamine osutus keerulisemaks ülesandeks kui aidata jõukatel riikidel taastuda sõja tagajärgedest. Euroopas oli juba rajatud tööstus, kaubavahetus ja transport. Majandust oli vaid vaja veidi turgutada. Kuigi ka vaesemates riikides ehitati välisabi toel teid, koole, haiglaid, kannatasid inimesed ikkagi äärmise vaesuse käes, kuna nendes riikides valitses tööpuudus, polnud loodusvarasid ja ligipääsu kaubateedele.

Vaesus on suletud ring, mida on raske katkestada. Näiteks põhjustavad haigused vaesust  ja vaesus haigusi. Alatoidetud lapsed võivad olla füüsiliselt niivõrd nõrgad ja vaimselt vähe arenenud, et nad ei suuda täiskasvanuna oma laste eest hoolt kanda. Peale selle, kui rikkad riigid saadavad oma ülemäärase toidu „abi korras” vaestele riikidele, jätavad nad sellega töötuks vaeste maade talupidajad ja väikepoodnikud, ja see külvab taas vaesust. Ka raha saatmine vaeste riikide valitsustele käivitab omamoodi tsükli: abirahasid on lihtne varastada, see soodustab korruptsiooni, korruptsioon omakorda veel suuremat vaesust. Kokkuvõtteks võib öelda, et välisabi ei täida oma eesmärki, kuna see ei suuda juurida välja vaesuse tegelikku põhjust.

Vaesuse põhjus

Äärmine vaesus on tingitud sellest, et rahvad, valitsused ja üksikisikud edendavad ja kaitsevad vaid oma huve. Näiteks ei omista jõukate riikide valitsusametnikud eriti suurt tähtsust maailmast vaesuse kõrvaldamisele, sest nad valitakse ametisse demokraatlikult ja nad peavad teenima oma valijate huve. Seepärast takistavad niisugused valitsused vaeste riikide põllumeestel müüa nende riigis oma toodangut, et kohalikud põllumehed töötuks ei jääks. Peale selle maksavad jõukate riikide valitsused oma maa põllumeestele kopsakaid toetusi, et aidata neil tõrjuda välja vaesemate riikide põllumeeste toodangut.

Ilmselgelt on vaesuse põhjused – kalduvus kaitsta oma rahva ja valitsuse huve – inimeste endi tekitatud. Piiblikirjutaja Saalomon sõnastas seda nii: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha!” (Koguja 8:9).

Niisiis, kas on üldse alust uskuda, et vaesusele saabub kunagi lõpp? Kas on olemas valitsust, mis suudaks muuta inimloomust?

[Kast lk 6]

Seadus vaesusega toimetulekuks

Jumal Jehoova andis muistsele Iisraeli rahvale seadusekogu, mille järgimine aitas vaesust enamasti vältida. Seaduselepingu järgi said kõik suguvõsad, välja arvatud preesterlik Leevi suguharu, endale pärandiks maa. Suguvõsapärand oli kõigile kindlalt tagatud, kuna maad ei tohtinud igaveseks ära müüa. Iga viiekümne aasta järel tagastati maa algsele omanikule või suguvõsale (3. Moosese 25:10, 23). Kui mõni iisraellane oli haiguse, õnnetuse või laiskuse tõttu sunnitud pärandi maha müüma, tuli juubeliaastal see pärisosa talle tagasi anda. Mitte ükski pere ei sattunud põlvkondadeks vaesuse küüsi.

Samuti oli Jumala Seaduses kehtestatud halastav korraldus, mis lubas inimesel, kes oli sattunud raskustesse, end orjaks müüa. Inimesele maksti ostuhind eelnevalt kätte, nii et ta sai oma võlad ära maksta. Juhul kui ta polnud end seitsmendaks aastaks lunastanud, tuli ta vabaks lasta ning anda talle kaasa viljaseemet ja kariloomi, et ta saaks põlluharimisega taas algust teha. Pealegi, kui vaene inimene oli sunnitud raha laenama, oli tema kaasmaalastel keelatud selle pealt kasu lõigata. Seadus keelas rahval põlluääri viljast täiesti paljaks lõigata, et vaesed võiksid ülejäägi endale noppida. Seega polnud iisraellased sunnitud kerjama (5. Moosese 15:1–14; 3. Moosese 23:22).

Paraku näitab ajalugu, et osa iisraellasi jäi puruvaeseks. Miks? Kuna iisraellased ei järginud Jehoova Seadust. Nii juhtus see, mis paljudes maades – ühed olid rikkad maaomanikud, teistel polnud midagi hinge taga. Iisraelis esines vaesust, kuna mõningad eirasid Jumala Seadust ja seadsid enda huvid teiste omadest ettepoole (Matteuse 22:37–40).