Kes tegelikult valitseb maailma?

ARVATAVASTI pole sa ühtki kuritegeliku organisatsiooni juhti silmast silma näinud. Kas see aga tähendab, et neid polegi olemas? Kuritegelike ühenduste juhid oskavad oma isikut hästi varjata ning tegutsevad koguni vanglatrellide tagant. Ent uudised uimastisõdade, prostitutsiooniäri ja inimkaubanduse kohta, kui mainida vaid mõnda, räägivad selget keelt nende tegevusest ja laostavast mõjust. Jah, kuritegelike liidrite olemasolu kinnitavad jäljed, mis nad ühiskonnaelule jätavad.

Jumala Sõnast Piiblist saame teada, et Saatan on tõesti olemas ja teeb nagu kuritegeliku jõugu pealik kõik selleks, et oma tahe maksma panna. Ta kasutab „valetundemärke” ning „ülekohut ja igasugust pettust”. „Saatan ise moondab ennast ... valguse ingliks,” ütleb Piibel (2. Tessalooniklastele 2:9, 10; 2. Korintlastele 11:14). Niisiis, ka Saatana olemasolust annavad tunnistust jäljed, mis ta endast maha jätab. Siiski on enamikul inimestel kurja vaimolendi olemasolu raske uskuda. Enne kui uurime lähemalt, mida Piibel Saatana kohta ütleb, vaadakem mõningaid üldlevinud väärarusaamu, mis takistavad paljudel nõustumast mõttega, et Saatan reaalselt eksisteerib.

▪ „Kuidas on võimalik, et armastav Jumal lõi Saatana?” Kuna Piibel ütleb, et Jumal on hea ja täiuslik, tundub mõistusevastane, et ta lõi sellise õela ja pahatahtliku olevuse. Kuid Piibel ei väidagi, et Jumal oleks kedagi kurjaks loonud. Seal öeldakse Jumala kohta risti vastupidist: „Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4; Laul 5:5).

Järelikult on küsimus hoopis selles, kuidas on võimalik, et Jumala loodud täiuslik olend hakkab tegema kurja. See on võimalik seetõttu, et Jumal ei loonud roboteid, vaid vaba tahtega isikud. Täiuslikul intelligentsel olendil on seega vabadus valida, kas teha head või halba. Kui intelligentsetel loodutel poleks võimalik ise otsustada, mida nad teevad, ei saaks ju nende tegudele anda mingit moraalset hinnangut.

Seega pole loogiline, et Jumal annaks oma loodutele vaba tahte, kuid samas ei laseks neil kurjale teele minna, kui nad seda tahavad. Jeesus näitas, et Saatana puhul oli tegemist just tahtevabaduse kuritarvitamisega. Ta ütles: „[Kurat ei] ole püsinud tões” (Johannese 8:44). Neist sõnadest ilmneb, et ingel, kellest sai Saatan, oli kunagi olnud täiuslik ja elanud tões. * Jehoova on andnud oma intelligentsetele loodutele vaba tahte, sest ta armastab ja usaldab neid. (Vaata kasti   „Kas täiuslik olend võib muutuda ebatäiuslikuks?” lk 6.)

▪ „Saatan on Jumala käsilane.” Selle mõtte loevad mõned välja Piiblis olevast Iiobi raamatust. Ühe Piiblit seletava väljaande sõnul vihjab Iiobi raamatus Saatana kohta kasutatud fraas „maad mööda hulkumast ja rändamast” muistsetele Pärsia maakuulajatele, kelle ülesanne oli ringi rännata ja teadasaadust kuningale ette kanda (Iiob 1:7). Kui aga Saatan oleks tõepoolest Jumala spioon, miks oleks ta pidanud Jumalale selgitama, et ta tuleb „maad mööda hulkumast ja rändamast”? Pealegi tähendab nimi Saatan „vastupanijat”. See kinnitab samuti, et Saatan pole mitte Jumala liitlane, vaid hoopis tema peamine vastane (Iiob 1:6). Kust siis on pärit mõte, et Saatan on Jumala käsilane?

Juba esimesel sajandil olid olemas sellised apokrüüfilised kirjutised nagu Juubelite raamat ja Qumrani kogukonna põhikiri, milles kujutati Kuradit Jumalaga kauplemas ja siiski tema tahtele alistumas. Protestantlik reformaator Martin Luther oli arvamusel, et Saatan on tööriist Jumala käes, „otsekui hekisirp või kõblas, mida Jumal kasutab oma aia harimiseks”, kirjutab ajaloolane Jeffrey Russell raamatus „Mephistopheles”.  „Kõplale meeldib umbrohtu hävitada,” selgitab Russell selle võrdluse mõtet, kuid lisab, et see tööriist on ikka kindlalt Jumala käes ja täidab seega tema tahet. Lutheri õpetus, mille võttis hiljem omaks prantsuse teoloog Johann Calvin, haavas paljude usklike õiglustunnet. Kuidas võiks armastav Jumal kurjust mitte ainult lubada, vaid ka põhjustada? (Jaakobuse 1:13.) See õpetus käsikäes 20. sajandil aset leidnud õudustega on üks põhjusi, miks paljud ei usu ei Jumalat ega Saatanat.

▪ „Saatan on lihtsalt kurjus.” Kui Saatan oleks lihtsalt kurjus, oleks mõnest piiblikohast peaaegu võimatu aru saada. Näiteks kirjakoha Iiob 2:3–6 puhul tekib küsimus, kellega Jumal siis õieti vestles. Kas Iiobi sees oleva kurjusega või ehk hoopis iseendaga? Mõtle ka sellele: kas on loogiline, et ühel hetkel Jumal kiidab Iiobi voorusi ja juba järgmisel hetkel laseb mingil abstraktsel kurjusel Iiobi katsele panna? Niisugune Jumal oleks julm, ning sel juhul ei saaks küll öelda, et „temas ei ole ühtki väärust” (Laul 92:16). Tegelikult aga, nagu näitab Piibel, ei teinud Jumal Iiobile halba. On ilmne, et Saatan pole mingi abstraktne kurjus ega Jumala isiksuse pahupool, vaid vaimolend, kes sihilikult Jumalale vastu hakkas.

Kes maailma tegelikult valitseb?

Tänapäeval tundub paljudele, et Saatana olemasolu uskumine on mineviku igand. Ent Saatanat mängust välja jättes pole kurjuse eksistentsi kohta suudetud esitada ühtki rahuldavat selgitust. Püüd Kuradi olemasolu eitada on õigupoolest viinud selleni, et paljud on hüljanud niihästi Jumala kui ka igasugused moraalsed piirangud.

„Kuradi suurim riugas on meid veenda, et teda polegi olemas,” kirjutas 19. sajandi luuletaja Charles Pierre Baudelaire. Oma tegelikku isikut varjates on Saatan pannud inimesi kahtlema ka Jumala olemasolus. Kui Kuradit ei eksisteeri, on ju kogu kurjuses süüdi Jumal. Selline mõttekäik aga röövib usu Jumalasse. Just seda Saatan tahabki.

Nagu kuritegeliku ühenduse juht, varjab Saatan oma isikut selleks, et saavutada oma eesmärki. Mis on tema eesmärk? Piibel vastab: „Selle maailma jumal on pimestanud uskmatute meeled, et nendeni ei paistaks see valgus, mida annab hiilgav hea sõnum Kristusest, kes on Jumala kuju” (2. Korintlastele 4:4).

On veel üks tähtis küsimus: mida Jumal kurjuse ja kannatuste taga oleva meisterpetisega ette võtab? Sellest räägib järgmine artikkel.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Kas Saatan on Jumala käsilane või hoopis tema vastane?

[Kast/pilt lk 6]

 Kas täiuslik olend võib muutuda ebatäiuslikuks?

Jumal lõi intelligentsed olendid täiuslikuks suhtelises mõttes. Aadam oli küll täiuslik, kuid Looja oli talle seadnud füüsilised piirid, millest ta ei saanud üle minna. Näiteks kui ta oleks söönud muda, kruusa või puitu, oleksid sel olnud omad tagajärjed. Kui ta oleks eiranud gravitatsiooniseadust ja kõrgelt kaljult alla hüpanud, oleks ta saanud surma või raskelt vigastada.

Samamoodi ei saa ükski täiuslik olend – ei inimene ega ingel – eirata Jumala seatud moraalseid piire, ilma et sel halbu tagajärgi oleks. Seega, intelligentne olend, kes oma tahtevabadust kuritarvitab, langeb kergesti eksitusse ja pattu (1. Moosese 1:29; Matteuse 4:4).