Aabraham — julge mees
Aabraham — julge mees
Aabraham vaatab oma kodakondseid, kellega koos ta on teel Kaananimaale (1. Moosese 12:1—5). Ta tunnetab teravalt oma vastutust kõigi nende inimeste ees, sõltub ju temast nende elatis. Kuidas ta sel tundmatul maal nende eest hoolitseb? Kas seda poleks olnud lihtsam teha Uuri piirkonnas, kus on suured karjamaad, viljakas pinnas ja rohkelt vett? Mis siis, kui ta võõral maal haigeks jääb või sureb? Kes tema pere eest siis hoolitseb? Kui ka niisugused muremõtted Aabrahami peast läbi käivad, ei lase ta kartustel end takistada. Ta on otsustanud Jumala käskudele kuuletuda, tulgu mis tuleb. See nõuab tõelist julgust.
MIS ON JULGUS? Julgus kätkeb tugevust, südidust, vaprust ning on pelglikkuse ja arguse vastand. See aga ei tähenda, et julge inimene ei tunneks kunagi hirmu. Ta võib seda küll tunda, kuid toetub Jumalale ja tegutseb kartustest hoolimata.
MILLES ILMNES AABRAHAMI JULGUS? Aabraham ei kartnud enamikust erineda. Kuigi ta oli kasvanud üles keskkonnas, kus kummardati paljusid jumalaid ja jumalakujusid, tegi ta kindlameelselt seda, mida teadis olevat õige oma Jumala silmis, kartmata teiste inimeste arvamust. Aabraham läks julgelt vastuvoolu, teenides üksnes ”kõige kõrgemat Jumalat” Jehoovat (1. Moosese 14:21, 22).
Aabrahamile oli Jumala teenimine palju tähtsam kui materiaalsed hüved. Ta oli valmis lahkuma mugavusi pakkuvast Uurist, olles veendunud, et Jehoova hoolitseb tema eest. Mõistagi võis Aabraham aastate möödudes mõelda Uuri linna mugavustele. Kummatigi oli ta kindel, et Jehoova kannab alati tema ja ta pere eest hoolt. Kuna Aabraham pidas Jehoovat oma elus kõige tähtsamaks ja hoidis tema ligi, ei kartnud ta tema käskudele kuuletuda.
MIDA AABRAHAMILT ÕPPIDA? Meil tuleb julgelt Jehoovale kuuletuda ka siis, kui inimesed meie ümber seda ei tee. Piibel ütleb, et neile, kes usuvad Jehoovasse ja võtavad seisukoha tema poolel, võivad teised, näiteks heade kavatsustega sõbrad ja sugulased, vastu seista (Johannese 15:20). Kui me aga usume kindlalt seda, mida oleme Jehoova kohta teada saanud, siis oleme valmis oma uskumusi julgelt, ent lugupidavalt kaitsma (1. Peetruse 3:15).
Aabrahamilt õpime ka seda, et me võime usaldada Jumala tõotust hoolitseda oma teenijate eest. Niisugune usaldus annab julguse seada elus kõige tähtsamale kohale vaimsed, mitte ainelised asjad (Matteuse 6:33). Just seda tegid Doug ja Becky.
Hoolimata sellest, et Dougil ja Beckyl oli kaks väikest last, tahtsid nad kolida maale, kus on suurem vajadus Piibli hea sõnumi kuulutajate järele. Kui nad olid hoolega infot kogunud ja asja pärast palju palvetanud, otsustasid nad oma plaani ellu viia. ”Nõudis julgust, et võtta poisid ja ära kolida, teadmata täpselt, kuidas kõik laabub,” ütleb Doug. ”Kuid juba üsna algul, kui me alles hakkasime mujale kolimist kaaluma, arutasime Aabrahami ja Saara eeskuju. See, kuidas nemad Jehoovat usaldasid, ja fakt, et Jehoova neile kunagi pettumust ei valmistanud, oli meile suureks julgustuseks.”
Doug ütleb elu kohta võõrsil: ”Oleme saanud suuri õnnistusi.” Ta selgitab: ”Kuna nüüd on meie elulaad palju lihtsam, saame suurema osa päevast koos perega olla — käia kuulutamas, omavahel vestelda ja lastega mängida. Niisugust vabadustunnet on raske sõnadega väljendada.”
Muidugi pole mitte igaühel võimalik oma elus sääraseid muudatusi teha. Ometi saame kõik nagu Aabraham pidada Jumala teenimist oma elus tähtsaimaks ja loota sellele, et ta ei jäta meid hätta. Kui me nii teeme, ”võime olla täiesti julged ja öelda: ”Jehoova on mu abimees, mul pole midagi karta”” (Heebrealastele 13:5, 6).
[Väljavõte lk 7]
Julge inimene toetub Jumalale ja tegutseb kartustest hoolimata
[Kast/pilt lk 8]
Jumalakartlik naine ja kallis abikaasa
Saara oli abielus mehega, kellel oli silmapaistev usk. Ent see jumalakartlik naine väärib ka ise tähelepanu. Piibel mainib teda kolm korda kui head eeskuju ning kristlikel naistel on temalt nii mõndagi õppida (Jesaja 51:1, 2; Heebrealastele 11:11; 1. Peetruse 3:3—6). Pühakiri ei räägi sellest tähelepanuväärsest naisest küll väga palju, ent see, mida sealt teada saame, loob temast kauni pildi.
Mõelgem näiteks, kuidas võis Saara reageerida, kui Aabraham rääkis talle Jumala käsust Uurist lahkuda. Kas Saara tahtis teada, kuhu nad peavad minema ja miks? Kas ta tundis muret, kuidas nad võõrsil oma eluga hakkama saavad? Kas teda kurvastas mõte lahkuda oma sõprade ja sugulaste juurest, teadmata, millal — kui üldse — ta neid jälle näeb? Kahtlemata võisid Saaral igasugused mõtted peast läbi käia. Sellegipoolest oli ta valmis kodunt lahkuma, olles kindel, et Jehoova õnnistab teda kuulekuse eest (Apostlite teod 7:2, 3).
Lisaks sellele, et Saara oli kuulekas jumalateenija, oli ta hea abielunaine. Armastava naisena ei võistelnud ta Aabrahamiga pere juhtimise pärast, vaid pidas temast sügavalt lugu ja toetas otsuseid, mida mees kui perepea tegi. Niisugused head omadused kaunistasid Saarat (1. Peetruse 3:1—6).
Kas ka tänapäeva abielunaistel tasub selliseid omadusi arendada? ”Saara eeskuju on mulle õpetanud, et ma ei peaks kartma mehele oma arvamust avaldada,” ütleb Jill, kes on olnud õnnelikus abielus üle 30 aasta. ”Samal ajal aga tean, et mehel kui perepeal lasub vastutus langetada lõplik otsus. Kui ta on oma otsuse teinud, püüan seda igati toetada.”
Saaralt võime õppida veel midagi väga olulist: kuigi ta oli erakordselt ilus, ei teinud see teda uhkeks (1. Moosese 12:10—13). Ta toetas alandlikult oma meest nii headel kui ka halbadel aegadel. Kahtlemata olid Aabraham ja Saara ustavad, alandlikud ja armastavad abikaasad, kes tegutsesid teineteise parimates huvides.