Kus piirid ei loe midagi

Jehoova tunnistajad püüavad ületada rahvaid eraldavaid barjääre. Nad järgivad põhimõtet, mida kätkevad Jeesuse sõnad oma jüngritele: ”Teie kõik olete vennad” (Matteuse 23:8). Selle kohta võib tuua kaks näidet seoses nende jumalakodadega — ühe Portugalist ja teise Hispaaniast.

VALENÇA DO MINHO linn Portugali põhjaosas ehitati ohurikkal ajal. Linna müürilt avaneb vaade Minho jõele, mis on piiriks Hispaania ja Portugali vahel. Teispool jõge Hispaanias asub Tui linn, mille katedraal meenutab kindlust. Tui ja Valença kaitserajatised on pärit 17. sajandist, kui Hispaania ja Portugal olid sõjajalal.

Aastal 1995 kaotati nende kahe Euroopa Liidu maa vahelt piiri- ja tollipunktid. Kuid rahvaste ühendamine nõuab midagi enamat kui piirikontrolli kaotamist. See nõuab ka meele ja südame muutmist. Üks kena majake Valenças annab tunnistust selle kohta, et rahvaid eraldavaid barjääre on võimalik ületada. See maja on jumalakoda — Jehoova tunnistajate kuningriigisaal —, kus koguneb nii hispaania- kui ka portugalikeelne kogudus.

Lugu, millest kohe räägime, sai alguse aastal 2001. Tui linna Jehoova tunnistajad vajasid uut kuningriigisaali. Senine üürisaal öeldi neile üles ning oma saali ehitamiseks polnud neil piisavalt raha. Ka uue saali üürimine polnud neile taskukohane, sest kogudus oli väike. Seepärast palusid need Hispaania Jehoova tunnistajad Portugalis Valenças elavatelt usukaaslastelt, kas nad võiksid kasutada nende saali, mis asub Tui kesklinnast kõigest mõne kilomeetri kaugusel.

”Arutasime seda ühel koosolekul 2001. aasta detsembris,” meenutab Tui koguduse liige Eduardo Vila. ”Sellelt koosolekult lahkudes tundsin, et Jehoova on puudutanud portugali vendade südant. Nad olid teinud  suuri kulutusi, et ehitada endale kaunis kuningriigisaal, ning oli uskutugevdav näha, et nad olid valmis seda teistega jagama.”

”Pakkusime hea meelega hispaania vendadele oma kuningriigisaali,” ütleb Américo Almeida, Portugali Jehoova tunnistaja, kes oli samuti sellel koosolekul. ”Uskusime, et Jehoova õnnistab seda plaani, ja langetasime ühehäälse otsuse.” Kummalgi pool piiri elavad Jehoova tunnistajad saavad omavahel hästi läbi. ”Võib tunduda kummaline, aga me isegi ei pane tähele, et oleme pärit eri maadest. Me oleme lihtsalt vennad,” ütleb Paolo Valençast.

Kuningriigisaali külastavad inimesed märkavad peaaegu kohe seinal kaht ühesugust kella, mis näitavad eri aega, sest Hispaania on ühe tunni jagu Portugalist ees. Kaks vööndiaega on selles kuningriigisaalis aga ainus ebakõla. Kui hoone vajas remonti, määras Hispaanias asuv regionaalne ehituskomitee tööle entusiastlikke vabatahtlikke mõlemast kogudusest. ”Hispaaniast tuli meile appi palju oskustöölisi, mõned isegi 160 kilomeetri kauguselt,” meenutab Paolo. ”Ehitusprojekt tugevdas kahe koguduse vahelist armastust veelgi.”

Vaadelgem ka teist näidet selle kohta, kuidas tõsikristlased on ületanud rahvaid eraldavaid barjääre.

 Ühtsus jagunenud orus

Puigcerdà on Hispaania linn Prantsusmaa piiri lähedal. Linn asub viljaka Cerdaña oru südames ning seda ümbritseb kõrgete tippudega Pürenee mäestik. Kogu org kuulus kunagi Hispaaniale, kuid aastal 1659 loovutas Hispaania Pürenee rahulepinguga pool orgu Prantsusmaale.

Nüüdisajal teevad prantslased tihti oma ostud Puigcerdàs, mis on oru tähtsaim linn. Ja alates aastast 1997 on sealse Jehoova tunnistajate kuningriigisaali uksed olnud avatud ka prantsuskeelsetele usukaaslastele. Tol aastal jäid Prantsusmaa tunnistajad oma üürisaalist ilma. Lähim kuningriigisaal Prantsusmaal oli tunniajase autosõidu kaugusel, ning talvekuudel on sinna viiv mägitee tihti kinni tuisanud.

Kui Prantsusmaa Jehoova tunnistajad rääkisid Hispaania vendadele, et neil oleks kiiresti vaja koosolekupaika, pakkusid viimased neile otsekohe oma kuningriigisaali. ”Kõik hispaania vennad olid rõõmsad, et saavad oma saali jagada,” meenutab Hispaania Jehoova tunnistaja Prem. ”Selline meelsus valitses tänu aastate jooksul saadud piibliõppele. Paari nädala pärast hakkasidki prantslased meie kuningriigisaalis käima ning nad on teinud seda juba 13 aastat.”

”Puigcerdà kuningriigisaal sobis meile ideaalselt,” räägib prantsuskeelse koguduse ülevaataja Eric. ”Mäletan siiani, kui soojalt hispaaniakeelse koguduse liikmed meid vastu võtsid. Nad olid toonud saali suure lillebuketi ja pannud üles sildi ”Tere tulemast, kallid vennad ja õed!”.”

”Prantsusmaal arvasid inimesed, et kuna me oma senises kogunemispaigas enam ei käi, siis meie kogudust enam pole,” lisab Eric. ”Kuna aga tegime seal kandis regulaarselt kuulutustööd, muu hulgas jagasime kutseid Hispaanias peetavatele koosolekutele, said inimesed peagi aru, et me pole kuskile kadunud. Huvilised tulevad Hispaaniasse kuningriigisaali hea meelega. Lisaks on hispaania vendadega samas saalis käimine meid omavahel lähendanud. Varem küll teadsime, et teispool piiri on hispaaniakeelne kogudus, aga me puutusime sellega vähe kokku. Nüüd näeme üksteist pidevalt ega tunne end enam selles kõrvalises orus nii isoleerituna.”

Kas kultuurierinevused on vendadele kuidagi probleemiks saanud? ”Kui sain teada,  et meie koosolekud hakkavad toimuma teisel pool piiri Hispaanias, olin pisut murelik,” tunnistab 80. eluaastates prantsuse õde. ”Kuid Puigcerdà kristlased võtsid meid vastu nii lahkelt ja sõbralikult, et see muutus ei toonud kaasa mitte mingeid probleeme. Vastupidi, see on hoopis tõendanud, et eri maade Jehoova tunnistajate vahel valitseb ühtsus.”

Mis teeb ühtsuse võimalikuks

Ühinenud Euroopa rajajad teatasid, et liikmesriigid on ”otsustanud jätkata ... üha tihedama Euroopa rahvaste liidu loomist”. Piiripunktide likvideerimine 1980-ndatel ja 1990-ndatel pidi asjade käiku kiirendama. Kuid barjäärid on vaja ületada ka mõtete tasandil.

Jehoova tunnistajad näevad kõvasti vaeva, et endast eelarvamusi ja umbusku välja juurida. Nad mõistavad, et eri taustaga inimesed rikastavad nende vennaskonda ning et ”Jumal ei ole erapoolik” (Apostlite teod 10:34). Rahvusvahelistel konventidel ja kuningriigisaalis on nad kogenud, ”kui hea ja meeldiv on see, et vennad elavad ühtsuses” (Laul 133:1, UM). Ühtsusside, mille Valença ja Puigcerdà Jehoova tunnistajad on sõlminud oma naabermaades elavate usukaaslastega, on selle kohta elav tõend.

[Väljavõte lk 13]

”Võib tunduda kummaline, aga me isegi ei pane tähele, et oleme pärit eri maadest. Me oleme lihtsalt vennad”

[Väljavõte lk 14]

”Ehitusprojekt tugevdas kahe koguduse vahelist armastust veelgi”

[Väljavõte lk 15]

”Kui hea ja meeldiv on see, et vennad elavad ühtsuses!” (LAUL 133:1, UM)

[Pilt lk 12, 13]

Vaade Valença do Minho linnamüürilt Tui linnale ja Minho jõele

[Pilt lk 14]

Kuningriigisaali remontimine

[Pilt lk 15]

Pürenee mäestik ja Cerdaña org

[Pilt lk 15]

Puigcerdà kuningriigisaalis koguneva kahe koguduse vanemad, üks hispaania- ja teine prantsuskeelsest kogudusest