▪ Nagu on kirjas 1. Moosese raamatus, käskis Jehoova Jumal Aabrahamil oma poja Iisaki ohvriks tuua (1. Moosese 22:2). Osale piiblilugejaist on see Jumala käsk mõistetamatu. ”Kui ma lapsena seda jutustust kuulsin, tekitas see minus viha,” meenutab Carol, kes on filosoofiadoktor. ”Missugune Jumal küll midagi niisugust teha palub?” Säärased tunded on arusaadavad. Selle jutustuse mõistmiseks oleks aga hea mõelda paarile seigale.

Esiteks tasub tähele panna, mida Jehoova ei teinud. Ta ei lasknud tegelikult Aabrahamil Iisakit surmata, kuigi Aabraham oli valmis seda tegema; ka pole Jumal enam kellelegi teisele niisugust käsku andnud. Jehoova soovib, et ükski tema teenija, ka laps, ei sureks, vaid elaks rõõmsat ja rahuldustpakkuvat elu.

Teiseks näitab Piibel, et Jehooval oli väga eriline põhjus, miks ta palus Aabrahamil Iisaki ohvriks tuua. Jumal teadis, et sajandeid hiljem laseb ta oma Pojal * Jeesusel inimkonna eest surra (Matteuse 20:28). Jehoova tahtis inimestele teada anda, kui kalliks see ohver talle maksma läheb. See, mida Jehoova palus Aabrahamil teha, oli jõuline eelpilt Jeesuse ohvrist. Miks võib nii väita?

Mõelgem Jehoova sõnadele, mis ta Aabrahamile ütles: ”Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ... ning ohverda ta ... põletusohvriks” (1. Moosese 22:2). Jehoova ütles Iisaki kohta ”poeg, keda sa armastad”. Jehoova teadis, kui kallis on Iisak Aabrahamile. Nõndasamuti oli Jeesus Jehoovale väga kallis. Jehoova armastas Jeesust nii väga, et kahel korral, kui ta taevast rääkis, ütles ta Jeesuse kohta ”mu armas Poeg” (Markuse 1:11; 9:7).

Samuti väärib märkimist, et Jehoova esitas oma käsu viisakas vormis. Ühe piibliõpetlase sõnul näitab selle käsu heebreakeelne väljenduslaad, et ”ISSAND mõistab, kui suurt teenet ta palub”. Võime kujutleda, millist kurbust see palve Aabrahamis tekitas, kuid vaevalt me suudame ette kujutada, kui suurt valu võis Jehoova tunda, nähes oma armsa Poja kannatusi ja surma. Kahtlemata polnud Jehoova kunagi varem tundnud ega tunne ka kunagi tulevikus sedavõrd suurt valu.

Niisiis, kuigi Jehoova käsk Aabrahamile võib tunduda šokeeriv, tasub meeles pidada, et tegelikult ei lasknud Jehoova sel ustaval patriarhil oma poega ohverdada. Ta säästis Aabrahami rängimast kaotusest, mida üks lapsevanem võib kogeda — ta ei lasknud Iisakil surra. Samas Jehoova ei kaitsnud ”oma Poega, vaid andis ta meie kõigi eest” (Roomlastele 8:32). Miks oli Jehoova valmis nii suurt valu kogema? Selleks, et meie ”võiksime saada elu” (1. Johannese 4:9). Kui võimsalt see küll tõendab Jumala armastust inimeste vastu. Kas ei ajenda see sind teda vastu armastama? *

[Allmärkused]