Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kiri Venemaalt

Aardejahil kuldses Altai mäestikus

Aardejahil kuldses Altai mäestikus

ON KAUNIS maikuu hommik. Oleme Siberi edelanurgas maalilises Altai piirkonnas. Meie aknast avaneb vaade okasmetsa tumedatele viirgudele ning taamal sinerdavatele lumiste tippudega mägedele. See karm maanurk on elupaigaks altailastele — altai keelt kõnelevale Aasia rahvale, kes tunneb end siin igati koduselt. Altai mäestiku nimi tuleb turgi-mongoli sõnast, mille tähendus on ”kuldne mägi”.

Sellest on nüüd juba mitu aastat, kui hakkasime naisega vene viipekeelt õppima ning Jehoova tunnistajate viipekeelseid kogudusi ja gruppe külastama. Venemaal, kus elab ühtekokku umbes 170 rahvust ja etnilist rühma, on ühiseks suhtluskeeleks vene keel. Kurdid aga suhtlevad omavahel vene viipekeeles. Neil on ühtehoidev kogukond ning paljud neist, kellega tuttavaks saame, räägivad meelsasti oma elust ja on väga külalislahked. Nii on see ka Altais.

Gorno-Altaiski linnas olles saame teada, et 250 kilomeetri kaugusel ühes väikses külas elavad mõned kurdid. Teame, et seal elab ka Jehoova tunnistajaid, kuid keegi neist ei oska viipekeelt. Niisiis otsustame need kurdid üles otsida. Meie ideest võtavad tuld kurtidest abielupaar Juri ja Tatjana ning nad on valmis meiega kaasa tulema. Paneme minibussi viipekeelseid väljaandeid ja DVD-mängija. Samuti võtame kaasa suure termose, suitsuvorstiga rukkivõileiba ning värskeid kapsa- ja kartulipirukaid. Viimaks pihustame endale, oma riietele ja jalanõudele puugitõrjevahendit, kuna piirkonnas on levinud puukentsefaliit.

Meie tee käänleb ja väänleb kaunil mägimaastikul. Õhk nõretab jasmiinide ja sirelite joovastavast lõhnast. Eemal näeme punahirvi, kes rahulikult rohtu näkitsevad. Altailaste elamud on puidust ja korraliku plekk-katusega ning asetsevad kobarais. Paljude elamute kõrval seisavad koonusekujulise katusega kuusnurksed jurtad. Mõned neist meenutavad indiaani püstkodasid. Paljud altailased elavad maist septembrini jurtas, sügisel ja talvel aga majas.

Kui oma sihtkohta jõuame, võtavad kohalikud Jehoova tunnistajad meid avasüli vastu ja viivad meid kurtidest abielupaari juurde. Kurdid on meid nähes rõõmsad ning tahavad teada, kust me tuleme ja millega tegeleme. Selgub, et neil on kodus arvuti, ja niipea kui võtame välja DVD, soovivad nad seda vaadata. Paneme filmi käima. Vestlus katkeb korrapealt ja meid ei tehta enam märkamagi. Mehe ja naise pilk on naelutatud arvutiekraanile. Aeg-ajalt matkivad nad filmis nähtud viipeid ning noogutavad nõusolevalt. Suure vaevaga õnnestub meil nende tähelepanu tagasi võita. Jätame filmi seisma ning näitame uuesti avakaadreid, kus on kujutatud paradiislikku maad. Ühel kaadril peatudes arutame, mida Jumal inimkonna heaks teeb ja millised inimesed võivad niisugustes tingimustes maa peal igavesti elada. Kurtide huvi tiivustab meid. Kui me end minekule asutame, räägivad nad meile veel ühest kurtide perest, kes elab paaritunnise sõidu kaugusel teises külas.

Taas autoratastel, sõidame läbi sügava mäekuru. Siugjas tee viib meid teise, palju väiksemasse külla. Leiamegi kurtide pere üles. Meid võtavad vastu väikse poisipõnniga abielupaar ning naise ema. Neil on ootamatute külaliste üle hea meel. Astume tillukese ukse kaudu jurtasse, mis lõhnab puude ja hapupiima järele. Katuseaugu kaudu hoovab jurtasse valgust. Ühes nurgas seisab valgetest tellistest pliitahi ning seinu ehivad rõõmsailmelised punased vaibad. Pere pakub meile väikseid pontšikuid ja Aasia stiilis kausikestest teed nagu siin kandis tavaks. Küsime, kas nende arvates on võimalik Jumalaga sõber olla. Nad jäävad mõttesse. Naise ema ütleb, et lapsena viis ta kord mägedesse jumalatele toitu ohvrianniks. ”Ma ei teagi, mis mõte sel õieti oli,” naeratab ta ja kehitab õlgu. ”See oli lihtsalt kombeks.”

Näitame neile asjakohast DVD-d ning film paneb nende näod särama. Nad tahaksid meiega teine kordki sel teemal mõtteid vahetada. Ent kuidas seda teha? Üldiselt saab kurtidega ühendust pidada tekstisõnumite kaudu, kuid nende kodukoha lähedal pole ainsatki mobiilimasti. Seepärast lubame neile kirjutada.

Kui me pärast liigutavat hüvastijättu pikale tagasiteele asume, on päike juba silmapiirile vajumas. Oleme väsinud, kuid õnnelikud. Mõne aja pärast küsime kohalikelt Jehoova tunnistajatelt, kuidas sellel perel läheb. Kuuleme, et pereisa käib iga kahe nädala tagant linnas Piiblit uurimas ja ka koosolekul, kus üks õde talle kõned viipekeelde tõlgib. Meie süda hüppab rõõmust, kui mõtleme sellele, et meie vaevanägemine on vilja kandnud.

Tõejanuste kurtide otsimist võib võrrelda aarete otsimisega, mis on peidus sügaval mäepõues. Aeganõudev töö saab aga tasutud, kui otsekui juhuse läbi mõne kalliskivi leiame. Meie silmis jäävad Altai mäed alati kuldseks ja need meenutavad meile neid siiraid inimesi, kes sellel mägisel alal elavad.