Kas välimus ütleb kõik?

ARST istus mugavalt oma elutoas ja vaatas vestlussaadet, kus oli külaliseks üks Iiri minister. Ministri nägu terasemalt vaadates märkas arst midagi, mis tema arvates viitas kasvajale. Ta võttis ministriga ühendust ja andis talle nõu kiiremas korras end kontrollida lasta.

Selgus, et ministril oligi kasvaja. Niisiis suutis see arst õige diagnoosi panna lihtsalt inimest vaadates. Samamoodi annavad mõned inimesed pelgalt välise mulje põhjal hinnangu teiste iseloomule ja usaldusväärsusele.

Sajandite jooksul on püütud arendada välja teaduslikku meetodit, kuidas teha välimuse järgi kindlaks inimese iseloomu. Seda meetodit nimetatakse füsiognoomikaks, mida ”Britannica” entsüklopeedia defineerib kui ”pseudoteadust, mis uurib oletatavat seost inimese iseloomu ning tema näojoonte, kehaehituse ja -kuju vahel”. 19. sajandi antropoloogid, nagu Charles Darwini sugulane Francis Galton, ning kriminoloogid, näiteks itaallane Cesare Lombroso, pakkusid välja samalaadseid teooriaid ja meetodeid, mis on nüüdseks suuremas osas unustuse hõlma vajunud.

Sellegipoolest usuvad paljud, et inimese iseloomu üle on võimalik õigesti otsustada lihtsalt tema välimuse põhjal. Kas niisugust pinnapealset muljet teisest inimesest võib tõesti usaldada?

Kas välist muljet võib usaldada?

Ilmeka näite pealiskaudse mulje põhjal otsuse, õigemini küll eksiotsuse tegemise kohta leiame Piiblist Esimesest Saamueli raamatust. Jehoova Jumal käskis prohvet Saamuelil ühe Iisai poegadest Iisraeli tulevaseks kuningaks võida. Piibel jutustab: ”Kui nad [Iisai pojad] tulid, siis ta [Saamuel] nägi Eliabi ja mõtles: ”Küllap on nüüd Jehoova ees tema võitu!” Aga Jehoova ütles Saamuelile: ”Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!”” Sama asi kordus Iisai kuue järgmise pojaga. Viimaks, vastupidi prohveti ja Iisai ootustele, valis Jumal tulevaseks kuningaks Iisai kaheksanda poja Taaveti, poisikese, keda kellelgi polnud pähe tulnud isegi kohale kutsuda (1. Saamueli 16:6—12).

Inimesed pole sajanditega muutunud. Mõni aasta tagasi korraldas üks Saksamaa kriminoloogiaprofessor katse, milles osales 500 juuratudengit. Katsesse kaasati 12 tundmatut isikut. Nendeks olid kohalik politseiülem ja prokurör, ülikooli majandustöötaja, suhtekorraldaja, mõned juristid ja kohtuametnikud ning kolm süüdimõistetud kurjategijat. Tudengid pidid nende inimeste välimuse ja harrastuste põhjal kindlaks tegema, kes neist on süüdi mõistetud ja mille eest ning mis elukutse esindajad on ülejäänud.

Mis katsest selgus? Umbes 75 protsendil tudengitest õnnestus kolm kurikaela kindlaks teha. Ent ligikaudu 60 protsenti katsealustest pidas seadusrikkujaks ka üheksat inimest, kellel oli puhas minevik. Näiteks pidas seitsmendik tudengeid prokuröri narkoäritsejaks ning kolmandik tudengeid  politseiülemat vargaks. Niisiis ei pruugi esmamulje põhjal antud hinnangud kaugeltki mitte märki tabada. Miks on see nii?

Väline mulje võib olla petlik

Kui me kedagi esimest korda kohtame, kipume teda hindama oma varasemate kogemuste alusel. Meil on kalduvus teha üldistusi ja anda hinnanguid stereotüüpide põhjal. Ka inimese rahvus, sotsiaalne seisund ja religioon võib mõjutada seda, kuidas me temasse suhtume.

Kui meil on õnnestunud mõne inimese kohta õige hinnang anda, patsutame endale õlale ning meie usk sellesse, et suudame esmamulje põhjal õigeid järeldusi teha, tugevneb. Kuidas me toimime aga siis, kui mõistame, et oleme kellegi kohta täiesti vale järelduse teinud? Kui oleme ausad, siis hülgame oma eelarvamused ja püüame näha seda inimest faktide valguses. Vastasel juhul võime talle kahju või isegi tõsist ülekohut teha — ja seda kõike selle pärast, et kujutlesime endal olevat suurepärase võime teisi läbi näha.

Teisele inimesele hinnangu andmine pelgalt välise külje põhjal võib tuua kahju ka hinnangu andjale endale. Nii juhtus näiteks esimesel sajandil. Paljud juudid isegi ei kaalunud võimalust, et Jeesus võiks olla tõotatud Messias. Miks? Sest nad nägid temas lihtsalt puusepa poega. Ehkki Jeesuse targad sõnad ja vägevad teod avaldasid neile muljet, keeldusid nad oma eelarvamuslikku seisukohta muutmast. Jeesus pöördus sellistest inimestest ära, öeldes: ”Prohvetisse ei suhtuta austuseta kusagil mujal kui tema kodukandis ja ta omas majas” (Matteuse 13:54—58).

Need juudid kuulusid rahva hulka, kes oli Messia tulekut sajandeid oodanud. Kui Messias Jeesus lõpuks saabus, ei võtnud juudid teda tema lihtsa päritolu tõttu vastu ning kaotasid seepärast Jumala soosingu (Matteuse 23:37—39). Ka Jeesuse järelkäijatesse suhtuti eelarvamuslikult. Paljudele ei mahtunud pähe, et väiksel rühmal lihtsatel kalameestel, kellele haritud klass ja valitseva religiooni esindajad ülalt alla vaatasid, võiks olla ühiskonnale midagi olulist öelda. Need, kes usaldasid oma  oskust anda õigeid hinnanguid välise mulje põhjal, jäid ilma võrratust võimalusest saada Jumala Poja järelkäijaks (Johannese 1:10—12).

Mõned muutsid meelt

Jeesuse kaasaegsete hulgas oli ka neid, kel jätkus alandlikkust, et tõendite valguses oma seisukoht ümber hinnata (Johannese 7:45—52). Näiteks mitmed Jeesuse pereliikmed ei uskunud algul, et nende sugulane võiks olla Messias, kuid aja möödudes muutsid nad meelt ja hakkasid temasse uskuma (Johannese 7:5; Apostlite teod 1:14; 1. Korintlastele 9:5; Galaatlastele 1:19). Samamoodi olid Rooma juudi kogukonna esindajad valmis apostel Paulust kuulama, selle asemel et võtta tõe pähe kristluse vaenlaste levitatavaid kuulujutte. Pärast Pauluse ärakuulamist said mõned neist kristlaseks (Apostlite teod 28:22—24).

Tänapäeval suhtuvad paljud negatiivselt Jehoova tunnistajatesse. Miks? Enamasti pole põhjus selles, et nad oleksid uurinud fakte või tõestanud, et tunnistajate uskumused ja tegevus pole Piibliga kooskõlas. Pigem nad lihtsalt ei usu, et Jehoova tunnistajad võiksid õpetada tõde. Nagu eespool räägitud, suhtuti täpselt samamoodi ka algkristlastesse.

Jeesuse järgijate kohta tehtavad kriitilised märkused ei peaks meid üllatama. Hoiatas ju Jeesus oma järelkäijaid: ”Te saate kõigi inimeste vihaalusteks minu nime pärast.” Kuid ta julgustas neid: ”Kes lõpuni vastu peab, see päästetakse” (Matteuse 10:22).

Jehoova tunnistajad kuulutavad head sõnumit Jumala kuningriigist üle kogu maailma, nagu Jeesus teha käskis (Matteuse 28:19, 20). Inimesed, kes keelduvad seda sõnumit kuulamast, lükkavad tagasi võimaluse astuda igavesse ellu viivale teele (Johannese 17:3). Kuidas toimid sina? Kas sa lased end mõjutada pealiskaudsel muljel ja eelarvamustel? Või kas oled valmis fakte erapooletult vaagima? Ära unusta: välimus võib olla petlik ja mulje väär, kuid faktide erapooletu kaalumine toob tihtipeale meeldivaid üllatusi (Apostlite teod 17:10—12).

[Pilt lk 11]

Väline mulje Jeesusest takistas juute teda Messiana vastu võtmast

[Pilt lk 12]

Kas sinu arvamus Jehoova tunnistajatest rajaneb pealiskaudsel muljel või faktidel?