Piibel muudab inimeste elu

MIS aitas ühel kristlikus peres kasvanud mehel tulla tagasi usu juurde, mille ta oli hüljanud? Kuidas leidis üks noor mees endale sellise isa, keda ta oli terve elu igatsenud? Loe, mida jutustavad need inimesed ise.

”Mõistsin, et pean Jehoova juurde tagasi tulema.” ELIE KHALIL

SÜNNIAASTA: 1976

PÄRITOLUMAA: KÜPROS

TAUST: KADUNUD POEG

MINU MINEVIK. Olen sündinud Küprosel, kuid kasvasin üles Austraalias. Mu vanemad on Jehoova tunnistajad ja nad püüdsid kõigest väest juurutada ka minusse armastust Jehoova ja tema Sõna, Piibli vastu. Teismeeas aga hakkasin kristlike normide vastu mässama. Mul sai kombeks hiilida öösiti kodust välja, et veeta aega teiste teismelistega. Varastasime autosid ja keerasime kokku igasugu pahandusi.

Esialgu tegutsesin vanemate seljataga, sest kartsin neile meelehärmi valmistada. Aja möödudes see hirm aga kadus. Sain sõbraks endast hulga vanemate inimestega, kes ei armastanud Jehoovat ja kellel oli mulle halb mõju. Lõpuks ütlesin oma vanematele, et mul on nende usust kõrini. Nad olid kannatlikud ja üritasid mind aidata, kuid ma tõrjusin kõik nende püüded tagasi. Vanemate süda oli murtud.

Pärast kodunt lahkumist hakkasin tarvitama narkootikume ning isegi kasvatasin ja müüsin suurtes kogustes marihuaanat. Elasin lodevat elu ning veetsin sageli aega klubides pidutsedes. Peale selle muutusin päris keevaliseks. Kui keegi tegi või ütles midagi, mis mulle ei meeldinud, läks mul sageli hari punaseks, nii et karjusin teiste peale või virutasin neile. Lühidalt öeldes tegin kõike risti vastu sellele, mida mu kristlikud vanemad olid mulle õpetanud.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Sain lähedaseks sõbraks ühe narkomaaniga. Ta oli kaotanud oma isa, kui oli alles väike. Rääkisime omavahel tihtipeale poole ööni. Mõnel noist puhkudest avas sõber mulle oma südame ja rääkis, kui väga ta oma isa igatseb. Kuna olin lapsest saadik kuulnud ülestõusmislootusest, rääkisin talle Jeesus Kristusest — sellest, et ta äratas surnuid ellu ja et ta on lubanud seda ka tulevikus teha (Johannese 5:28, 29). ”Sa võid oma isa jälle näha,” kinnitasin sõbrale korduvalt. ”Me kõik võime elada igavesti paradiisis  maa peal.” Need mõtted puudutasid ta südant.

Puhuti võttis mu sõber üles sellised teemad nagu viimsed päevad ja kolmainsus. Näitasin talle siis tema enda Piiblist kirjakohti, mis avaldavad tõe Jehoova Jumala, Jeesuse ja viimsete päevade kohta (Johannese 14:28; 2. Timoteosele 3:1—5). Mida rohkem sõbrale Jehoovast rääkisin, seda rohkem tabasin iseennast Jehoova peale mõtlemast.

Pikkamööda hakkasid mu südamesse külvatud Piibli tõe seemned idanema. Näiteks mõnikord kui sõpradega peol uimasteid tarvitasime, läksid mu mõtted äkitselt Jehoova peale. Paljud mu sõbrad ütlesid, et armastavad Jumalat, kuid nende eluviis näitas midagi muud. Ma ei soovinud olla samasugune. Mõistsin, et pean Jehoova juurde tagasi tulema.

Üks asi on mõista, mida peaks tegema, kuid hoopis teine asi on seda reaalselt teha. Mõnede muudatuste tegemine läks mul üpris libedalt — loobusin uimastite tarvitamisest suurema vaevata. Katkestasin ka endised sõprussuhted ja hakkasin ühe kogudusevanemaga Piiblit õppima.

Teiste muudatuste tegemine oli aga kõvasti raskem. Eriti raske oli mul viha ohjes hoida. Oli aegu, mil olin selles edukas, kuid siis järgnes tagasilöök. Kui see juhtus, tundsin end täieliku läbikukkujana. Masenduses otsisin abi kogudusevanemalt, kes minuga Piiblit uuris. Oma kannatlikkuse ja lahkusega oli ta mulle suureks toeks. Kord palus ta mul lugeda üht ”Vahitorni” artiklit sellest, kui tähtis on mitte alla anda. * Arutasime üheskoos, mida võiksin ette võtta, kui olen vihane. Hoidsin artikli soovitusi meeles ja palvetasin lakkamata Jehoova poole ning ajapikku õppisin oma tundeid valitsema. Viimaks, 2000. aasta aprillikuus, lasin end ristida Jehoova tunnistajaks. Pole vist vaja lisadagi, et mu vanemad olid üliõnnelikud.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Mul on nüüd meelerahu ja puhas südametunnistus, sest tean, et ma ei rüveta enam oma keha narkootikumide ega ebamoraalse eluviisiga. Olen nüüd palju õnnelikum nii tööd tehes, kristlikel koosolekutel olles kui ka meelt lahutades. Mul on positiivne ellusuhtumine.

Ma tänan Jehoovat, et mu vanemad ei kaotanud minu suhtes kunagi lootust. Samuti mõtlen Jeesuse sõnadele, mis on kirjas Johannese 6:44: ”Keegi ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on mu saatnud.” Mu südant liigutab teadmine, et olen saanud Jehoova juurde tagasi tulla, kuna tema on mind tagasi tõmmanud.

 ”Tundsin suurt puudust isast.” MARCO ANTONIO ALVAREZ SOTO

SÜNNIAASTA: 1977

PÄRITOLUMAA: TŠIILI

TAUST: DEATH METAL BÄNDI LIIGE

MINU MINEVIK. Olen kasvanud üles kenas Punta Arenase linnas Lõuna-Ameerikas Magalhãesi väina ääres. Mind kasvatas ema, sest mu vanemad lahutasid, kui olin viieaastane. Vanemate lahutus tekitas minus hüljatustunde. Tundsin suurt puudust isast.

Mu ema uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit ja võttis ka mind kuningriigisaali koosolekutele kaasa. Mulle ei meeldinud koosolekutel käia ja teel sinna virisesin sageli. 13-aastaselt polnud ma enam üleüldse nõus koosolekutel käima.

Selleks ajaks olin avastanud enda jaoks muusika ja leidsin, et mul on selle peale soont. Hakkasin mängima heavy metal’it ja death metal’it, ning kui olin 15-aastane, esines meie bänd juba festivalidel. Samuti mängisime baarides ja privaatsematel koosviibimistel. Lävisin andekate muusikutega ning see äratas minus huvi klassikalise muusika vastu. Niisiis astusin kohalikku konservatooriumi. 20-aastaselt jätkasin muusikaõpinguid pealinnas Santiagos. Mängisin edasi ka heavy metal ja death metal bändides.

Kogu selle aja painas mind tühjustunne. Et sellest vabaneda, jõin end purju ja tarvitasin koos bändiliikmetega narkootikume. Bändikaaslased olid mulle otsekui pere. Minu hoiak oli mässumeelne ning seda oli näha ka minu välimusest. Kandsin tumedaid riideid, kasvatasin endale habeme ja mu juuksed ulatusid peaaegu vööni.

Oma mässumeelsuse tõttu sattusin ühtelugu kaklustesse ja läksin seadusega pahuksisse. Kord ründasin purjus peaga kampa narkodiilereid, kes meie punti tülitasid. Nad peksid mind nii kõvasti, et mul purunes lõualuu.

Suurima hoobi andsid mulle aga kõige lähedasemad inimesed. Nimelt sain ühel päeval teada, et minu tüdruk on mind aastaid mu parima sõbraga petnud, kusjuures kõik mu sõbrad olid seda minu eest varjanud. Olin hingeliselt puruks löödud.

Läksin tagasi Punta Arenasesse. Teenisin leiba muusikaõpetaja ja tšellistina, kuid mängisin ja salvestasin edasi ka heavy metal ja death metal muusikat. Kohtasin võluvat neidu Sussanit ning me hakkasime koos elama. Mõni aeg hiljem tuli Sussaniga jutuks, et tema ema usub kolmainsust, aga mina mitte. ”Mida siis tuleks uskuda?” küsis ta minult. Vastasin talle, et kolmainuõpetus on vale, kuid möönsin, et ma ei oska seda talle Piibli abil tõestada. Kuid ma teadsin, kes oskaksid seda teha. Rääkisin Sussanile, et Jehoova tunnistajad suudaksid talle Piiblist näidata, kuidas selle asjaga lood on. Sel ajal tegin midagi, mida ma aastaid polnud teinud — palvetasin Jumala poole ja palusin temalt abi.

Mõne päeva pärast kohtasin üht tuttava näoga meest ja küsisin temalt, kas ta on Jehoova tunnistaja. Tuli välja, et oligi. Kuigi mu välimus ehmatas teda, andis ta mulle lahkelt teavet kuningriigisaalis toimuvate koosolekute  kohta. Olin kindel, et see ootamatu kohtumine on vastus mu palvele. Läksin kuningriigisaali ja istusin viimasesse ritta, lootes jääda märkamatuks. Kuid paljud mäletasid mind ajast, kui ma lapsena koosolekutel käisin, ja tundsid mu ära. Nad tervitasid ja kallistasid mind nii südamlikult, et mind valdas suur rahu. Tundsin, nagu oleksin tulnud koju. Kohtusin seal ka mehega, kes oli õpetanud mulle Piiblit, kui ma väike olin, ning ma palusin, et ta mind jälle õpetaks.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Ühel päeval lugesin kirjakohta Õpetussõnad 27:11, kus öeldakse: ”Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant.” Mind liigutas mõte, et lihtsurelik inimene võib universumi loojat rõõmustada. Taipasin, et Jehoova on just selline isa, keda olin terve elu igatsenud.

Ma tahtsin oma taevast isa rõõmustada ja tema tahet täita. Kuid ma olin aastaid olnud narkootikumide ja alkoholi orjuses. Adusin, mida tähendavad Matteuse 6:24 toodud Jeesuse sõnad ”keegi ei saa orjata kahte isandat”. Nägin vaeva, et end muuta, ning järsku lõi tekst 1. Korintlastele 15:33 mul pildi selgeks. Seal on kirjas põhimõte: ”Halb seltskond rikub kasulikud harjumused.” Mõistsin, et ma ei saa oma halbadest harjumustest kuidagi lahti, kui ma seniste kaaslastega edasi lävin ja edaspidigi samades kohtades aega veedan. Piibli nõuanne oli selge: mul tuli astuda otsustavaid samme, et saada lahti kõigest sellest, mis pani mind komistama (Matteuse 5:30).

Kuna muusika oli mu suur kirg, oli heavy metal’ist loobumine kõige raskem otsus, mis mul eales on tulnud teha. Kuid koguduses olevate sõprade abiga murdsin end sellest muusikastiilist viimaks vabaks. Lõpetasin ka liigjoomise ja narkootikumide tarvitamise. Lõikasin juuksed lühikeseks, ajasin habeme maha ega riietunud enam üksnes musta. Kui rääkisin Sussanile, et kavatsen juuksed lühikeseks lõigata, sai uudishimu temast võitu. Ta ütles: ”Ma tulen kaasa ja vaatan, mis seal kuningriigisaalis õige toimub!” Sussanile meeldis seal ja varsti hakkas temagi Piiblit uurima. Mõne aja pärast abiellusime. 2008. aastal lasime end ristida ja saime Jehoova tunnistajateks. Meil on hea meel, et teenime nüüd Jehoovat nagu mu emagi.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Minu maailmas ei ole enam võltsõnne ega reeturlikke sõpru. Armastan endiselt muusikat, kuid olen nüüd valiv. Püüan oma kogemuste varal aidata sugulasi ja teisi inimesi, eriti noori. Tahan aidata neil mõista, et paljud asjad, mida see maailm pakub, näivad küll kütkestavad, kuid on tegelikult rämps (Filiplastele 3:8).

Olen leidnud ustavaid sõpru kristlikust kogudusest, mis on tõeline armastuse ja rahu oaas. Mis veelgi tähtsam, olles saanud lähedaseks Jehoovaga, olen lõpuks ometi leidnud oma Isa.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 13]

”Olen saanud Jehoova juurde tagasi tulla, kuna tema on mind tagasi tõmmanud”