Kas keegi kuulab palveid?

„Ma kahtlesin Jumala olemasolus. Sellegipoolest ma mõnikord palvetasin. Ma polnud kindel, kas keegi mu palveid ka kuulab, aga pean tunnistama, et lootsin, et keegi kuskil ikka on. Ma polnud õnnelik ja mu elus puudus selge siht. Olin usu suhtes ebalev, sest minu meelest uskusid Jumalat ainult nõrgad inimesed.” (PATRICIA * IIRIMAALT)

VAHEST tunned sinagi midagi sarnast kui Patricia. Võib-olla pole ka sina Jumala olemasolus veendunud, kuid vahel siiski palvetad. Kui asi on nii, siis pole sa kaugeltki erand. Mõtle järgnevale.

▪ 2200 briti hulgas korraldatud küsitlusest selgus, et ainult 22 protsenti neist usub, et on olemas isikuline Jumal, kes on loonud maailma ja kes kuulab palveid. Sellest hoolimata palvetab 55 protsenti küsitletuist vähemalt aeg-ajalt.

▪ Uurimus, mis hõlmas 10 000 inimest neljast maailmajaost, näitas, et peaaegu 30 protsenti neist, kes nimetavad end ateistiks, palvetavad.

Miks ollakse kahevahel?

Allan Inglismaalt räägib: „Mul oli tavaks öelda, et ma ei usu Jumalat, sest minu arust oli religioon välja mõeldud ainult selleks, et teisi kontrolli all hoida ja raha kokku ajada. Arutlesin, et Jumalat ei saa olemas olla, sest kui ta oleks olemas, poleks maailm nii ebaõiglane. Kummatigi istusin vahel omaette ja kõnelesin ei tea isegi kelle või millega. Peale selle ei andnud mulle rahu küsimus, kust on inimkond tulnud.”

Inimestel on eri põhjusi, miks nad kahtlevad, kas palvetamisest on tõesti abi. Tihtipeale saavad kahtlused alguse vastamata küsimustest, nagu näiteks:

▪ kas võib kindel olla, et on olemas Looja?

▪ miks on usu nimel nii palju halba tehtud?

▪ kui Jumal on olemas, siis miks on nii palju kannatusi?

Paljud nõustuksid, et kui nad saaksid neile küsimustele vastused, suudaksid nad ka veendunumalt palvetada.

[Allmärkus]