Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Piibel muudab inimeste elu

Piibel muudab inimeste elu

Piibel muudab inimeste elu

MIS aitas ühel Filipiinidelt pärit naisel lõpetada alkoholi kuritarvitamine ja oma pereelu korda seada? Kuidas sai ühest Austraalias elavast pühendunud karatekast rahumeelne jumalateenija? Loe, mida jutustavad need inimesed ise.

„Muutused ei toimunud üleöö.” CARMEN ALEGRE

SÜNNIAASTA: 1949

PÄRITOLUMAA: FILIPIINID

TAUST: ALKOHOOLIK

MINU MINEVIK. Olen sündinud San Fernando linnas Lõuna-Camarinese provintsis. Enamiku oma täiskasvanueast olen aga elanud Antipolo linnas Rizali provintsis. Selles mägises piirkonnas kasvab lopsakas rohi ja palju puid. Kui ma siia kolisin, oli Antipolo vaikne linnake, kus pärast pimedat võis harva kedagi liikumas näha. Nüüdseks aga on see linn tunduvalt kasvanud.

Antipolos elades tutvusin Benjaminiga ja me abiellusime. Abielunaise elu osutus raskemaks, kui olin arvanud. Et oma murede eest põgeneda, hakkasin ohtralt alkoholi tarvitama. Mul kujunes välja raske iseloom, mida oli näha sellest, kuidas ma oma meest ja lapsi kohtlesin. Mul nappis enesevalitsust ja ma olin väga kärsitu. Oma abikaasa vastu polnud mul mingit lugupidamist. Pole vist vaja öeldagi, et meie kodune elu oli kõike muud kui meeldiv.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Mu meheõde Editha, kes on Jehoova tunnistaja, soovitas ka minul ja Benjaminil Piiblit uurima hakata. Nõustusimegi selle pakkumisega, lootes, et ehk saame nii oma pereelu õnnelikumaks muuta.

Piibliuurimise käigus õppisime hulgaliselt imelisi tõdesid. Eriti puudutas mu südant kirjakoht Ilmutus 21:4. Seal öeldakse inimeste kohta, kes elavad tulevases maises paradiisis Jumala kuningriigi valitsuse all: „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam.” Ka mina soovisin neist õnnistustest osa saada.

Sain aru, et pean oma hoiakut ja harjumusi kardinaalselt muutma. Muutused ei toimunud üleöö, kuid viimaks õnnestus mul end alkoholi ahelaist vabaks murda. Õppisin olema oma pereliikmetega lahke ja kannatlik. Enamgi veel, ma õppisin oma abikaasast lugu pidama ja tema kui perepeaga koostööd tegema.

Hakkasime Benjaminiga Jehoova tunnistajate koosolekutel käima ja seal nähtu avaldas meile sügavat muljet. Jehoova tunnistajad ei mängi hasartmänge, ei joo end purju ja suhtuvad inimestesse kui võrdsetesse. Nad kohtlevad kõiki lugupidavalt. Me veendusime, et olime leidnud õige religiooni (Johannese 13:34, 35).

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Meie pereelu on silmanähtavalt paranenud. Oleme õnnelikus abielus ja meil on hea meel õpetada Piibli tõdesid ka teistele. Meie kaks täiskasvanud poega koos oma naistega uurivad nüüd samuti Piiblit. Loodame väga, et ühel heal päeval hakkavad nad teenima Jehoovat koos meiega. See on tõesti parim eluviis.

„Tundsin, et olen võitmatu.” MICHAEL BLUNSDEN

SÜNNIAASTA: 1967

PÄRITOLUMAA: AUSTRAALIA

TAUST: PÜHENDUNUD KARATEKA

MINU MINEVIK. Kasvasin üles ilusas ja heal järjel Albury linnas Uus-Lõuna-Walesis. Selles linnas on küll mingil määral kuritegevust, kuid üldiselt on Albury turvaline elupaik.

Minu lapsepõlv oli üsna muretu. Kuigi mu vanemad lahutasid, kui olin seitsmeaastane, hoolitsesid nad selle eest, et minul, mu vennal ja kahel õel poleks millestki puudust. Sain hea hariduse oma kodukandi parimas erakoolis. Isa soovis, et ma pärast haridustee lõpetamist ärimeheks hakkaksin. Ent mind tõmbas rohkem spordimaailm, sest olin edukas jalgrattasõidus ja karates. Läkski nii, et otsisin endale töö hoopis ühes autoremonditöökojas, kuna nii jäi mul rohkem aega spordi jaoks.

Olin uhke oma hea füüsilise vormi üle. Taoti tundsin, et olen võitmatu. Mul oleks olnud kerge oma jõudu kurjasti kasutada. Kuid mu karateõpetaja, kes teadis, et pean sisimas võitlust, et end vaos hoida, juurutas minusse ranget enesedistsipliini ja tugevat moraali. Ta rõhutas ühtelugu, kui tähtis on sõnakuulelikkus ja ustavus.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Kui hakkasin Piiblit uurima, sain teada, et Jehoova vihkab vägivalda (Laul 11:5). Algul arutlesin, et karate pole ju vägivald, vaid lihtsalt üks spordiala, mida harrastatakse ohutul moel. Mulle tundus, et karate eetika ja sellega kaasas käivad põhimõtted on paljuski kooskõlas Piibli õpetustega. Jehoova tunnistajatest abielupaar, kes minuga Piiblit uuris, oli aga väga kannatlik. Nad ei öelnud mulle kordagi, et pean võitluskunstist loobuma, vaid lihtsalt õpetasid mulle Piibli tõde edasi.

Kui aga mu teadmised Piiblist kasvasid ja mu sõprus Jumalaga tugevnes, hakkasin nägema asju teises valguses. Mind puudutas sügavalt Jehoova poja Jeesuse eeskuju. Kuigi Jeesusel oli suur vägi, ei tarvitanud ta kunagi vägivalda. Mul lõid pildi selgeks tema sõnad, mis on kirjas piiblitekstis Matteuse 26:52: „Kõik, kes mõõga haaravad, mõõga läbi ka hukkuvad.”

Mida rohkem ma Jehoova kohta teada sain, seda rohkem hakkasin teda armastama ja austama. Oli väga liigutav mõelda, et tark ja vägev Looja hoolib minust. Mu südant soojendas teadmine, et isegi kui ma peaksin Jehoovat alt vedama või kui mulle tunduks, et tema teenimine on liiga raske ja et parem oleks kõigele käega lüüa, ei jätaks ta mind maha, seni kui ma püüan talle ustavaks jääda. Mulle andis kindlust järgmine tõotus: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!”” (Jesaja 41:13). Kui sain aru, kui väga Jehoova mind armastab, otsustasin, et pean tema armastusele vastama.

Ma mõistsin, et karatest loobumine on raskeim asi, mis mul kunagi teha on tulnud. Ent teadsin, et see samm meeldiks Jehoovale, ning olin kindel, et tema teenimine on väärt iga viimast kui ohvrit. Ma arvan, et otsustavaks sai mulle see, kui lugesin järgmisi Jeesuse sõnu, mis on kirjas tekstis Matteuse 6:24: „Keegi ei saa orjata kahte isandat.” Sain aru, et on võimatu teenida kogu südamest Jehoovat ja samal ajal tegeleda karatega, sest adusin, et varem või hiljem kalduksin ma karate poole. Oli saabunud aeg valida endale isand.

Karatest loobuda polnud kerge. Mind valdas terve hulk vastuolulisi emotsioone. Tundsin heameelt teadmise üle, et see samm rõõmustab Jehoova südant. Samas aga oli mul tunne, otsekui reedaksin oma karateõpetaja. Üldjuhul peavad võitluskunstiga tegelejad reetmist andestamatuks patuks. Mõned on pidanud paremaks minna pigem vabasurma kui sellise häbiga edasi elada.

Ma ei suutnud end kokku võtta, et minna õpetajale oma lahkumise põhjust selgitama. Ma lihtsalt lõpetasin igasuguse suhtlemise nii tema kui ka teiste karatekadega. Teadsin, et karatest loobumine oli olnud õige otsus. Kuid tundsin end süüdi, et ma polnud oma uusi uskumusi selgitanud ja et olin jätnud kasutamata võimaluse rääkida teistele Piibli tõde. Mulle tundus, nagu oleksin vedanud Jehoovat alt juba enne, kui teda üldse teenima hakkasin. Vaevlesin hingepiinades. Korduvalt juhtus, et püüdsin Jehoova poole palvetada, kuid asi lõppes hoopis sellega, et valasin kibedaid pisaraid.

Ju nägi Jehoova minus ikkagi midagi head, sest ta ajendas koguduse vendi ja õdesid mind kõigiti toetama. Nende armastus, lohutus ja sõprus olid mulle erakordselt suureks julgustuseks. Mulle pakkus tröösti ka Piibli jutustus Taavetist ja Batsebast. Kuigi Taaveti hingel lasusid rängad patud, andestas Jehoova talle, kui ta siiralt kahetses. Selle loo üle mõtisklemine aitas mul enda möödalaskmistesse tasakaalukamalt suhtuda.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Kui ma veel Piiblit ei uurinud, ei hoolinud ma kuigivõrd teistest — mu enda tegemised olid mulle kõige tähtsamad. Kuid tänu Jehoovale ja ka oma armsale naisele, kellega olen seitse aastat abielus olnud, olen muutunud tunduvalt empaatilisemaks. Meil on olnud suur rõõm uurida Piiblit paljude inimestega, sealhulgas mõnedega, kellel on raske minevik. Selle nägemine, kuidas Jehoova armastus ajendab inimesi end muutma, on toonud mulle rohkem õnne, kui ma karatetšempionina eales oleksin kogenud.

[Väljavõte lk 14]

„Oli väga liigutav mõelda, et tark ja vägev Looja hoolib minust”

[Kast/pilt lk 15]

„Aitäh teile selle võrratu artiklisarja eest!”

Kas sulle meeldis lugeda eeltoodud tõsielukogemusi? Alates 2008. aasta „Vahitorni” augustinumbrist on rubriigis „Piibel muudab inimeste elu” ilmunud 50 analoogset lugu. See rubriik on üks meie lugejate lemmikuid. Miks see artiklisari paljusid köidab?

Inimesed, kes neis artiklites oma lugu räägivad, on erisuguse taustaga. Ühed on enne Jumal Jehoova tundmaõppimist olnud selles maailmas küllaltki edukad, kuid neil pole olnud tõelist elueesmärki. Teistel on olnud suuri probleeme: nad on olnud vägivaldse loomusega, narkomaanid või alkohoolikud. Mõned on kasvanud üles peres, kus neile õpetati Jehoova teid, kuid nad on mingil ajal Jumalale selja keeranud ning hiljem tema juurde tagasi pöördunud. Kõik need tõsielukogemused kinnitavad, et oma elu muutmine meeldimaks Jumalale, on võimalik. See toob alati häid tulemusi. Millist mõju on need lood meie lugejatele avaldanud?

Üks lugeja kirjutas, kuidas 2009. aasta 1. veebruari artikkel aitas naistevanglas kinnipeetavaid.

▪ „Paljud vangid mõistavad väga hästi neid inimesi, kes selles artiklis oma lugu jutustavad,” lausub ta. „Eriti mõjusad on pildid, mis näitavad, milline oli inimene enne Jehoova teenijaks saamist ja milline on ta nüüd, ning samuti inimese mineviku lühitutvustus. Paljudel vangidel on samasugune minevik. Pärast nende lugude lugemist hakkasid kaks vangi Piiblit uurima.” (C. W.)

Mõned selle artiklisarja lood on lugejate südant eriti sügavalt puudutanud. Näiteks 2011. aasta 1. aprilli numbris oli Guadalupe Villarreali lugu. See mees oli jätnud maha homoseksuaalse eluviisi, et teenida Jehoovat. Järgnevalt väljavõtted kahest kirjast nende paljude hulgast, mida lugejad pärast selle mehe jutustuse lugemist meile saatsid.

▪ „Guadalupe kogemus liigutas mind hingepõhjani. On nii imeline näha, kuidas armastus Jehoova ja tema Sõna vastu võib kellestki täiesti teise inimese teha!” (L. F.)

▪ „Varem püüdsin rääkida Piibli tõde kõigile inimestele, sealhulgas homoseksuaalidele. Hiljuti aga adusin, et kaldun homoseksuaale eirama või isegi vältima. See artikkel oli just see, mida ma vajasin. See on aidanud mul suhtuda sellistesse inimestesse nii nagu Jehoova — nagu võimalikesse tulevastesse jumalateenijatesse.” (M. K.)

Rohket vastukaja leidis ka Victoria Tongi lugu, mis ilmus 2011. aasta 1. augusti numbris. Victoria kirjeldas oma traagilist lapsepõlve ning tunnistas, et isegi aastaid pärast Jehoova teenijaks saamist vaevas teda ikka veel tunne, et ta ei vääri Jehoova armastust. Ta jutustas ka, mis aitas tal mõista, et Jehoova tõepoolest armastab teda. Toome paar näidet selle kohta, kuidas lugejad tema jutustuse peale reageerisid.

▪ „Victoria lugu läks mulle sügavalt hinge. Minugi elus on olnud palju traagilist. Pean lakkamatut võitlust negatiivsete mõtetega — hoolimata sellest, et olen juba aastaid ristitud Jehoova tunnistaja. Kuid tänu Victoria kogemusele pingutan ma veelgi enam, et näha endas seda, mida Jehoova minus näeb.” (M. M.)

▪ „Noorena pidasin võitlust pornosõltuvusega. Hiljaaegu oli mul tagasilangus. Otsisin kogudusevanemate abi ja olen nüüdseks selles võitluses üsna edukas olnud. Kogudusevanemad on kinnitanud mulle, et Jumal on väga armastav ja halastav. Sellegipoolest valdab mind mõnikord väärtusetuse tunne. Mul on nii raske uskuda, et Jehoova võiks mind armastada. Victoria kogemus on mind palju aidanud. Nüüd mõistan, et kui ma mõtlen, et mulle ei saa Jumal küll andestada, väidan ma sisuliselt seda, et tema poja ohver pole küllalt väärtuslik, et minu patud kinni katta. Lõikasin selle artikli välja, et saaksin seda lugeda kohe, kui väärtusetuse tunne minus pead tõstab. Aitäh teile selle võrratu artiklisarja eest!” (L. K.)