Piibel muudab inimeste elu

MIKS otsustas mees, kes oli kasvanud pühendunud katoliiklaste peres ja tegi edukat karjääri õiguskaitse alal, saada Jehoova tunnistajaks? Mis ajendas üht terroristi loobuma vägivallast ja saama jumalateenijaks? Loe, mida jutustavad need inimesed ise.

„Hakkasin paremini mõistma, mis on õige ja mis väär.” SEBASTIÃO ALVES JUNQUEIRA

SÜNNIAASTA: 1946

PÄRITOLUMAA: BRASIILIA

TAUST: KOHTUNIK

MINU MINEVIK. Elasime perega maal, umbes kuue kilomeetri kaugusel Piquete linnast. Mu vanematel oli väike talukoht, ja maaharimine oli meie põhiliseks elatusallikaks. Käisin koolis Piquetes ja mingil ajal ostsin vana jalgratta, et linnaskäik oleks kergem. Meie kandi inimesed olid vaesed, kuid linn oli puhas ja kuritegevust oli vähe. Enamik linna mehi töötas tehases, kus valmistati sõjaväe tarvis relvi.

Olin õpihimuline. Mul õnnestus sisse saada sõjaväelisesse lennukooli, mis asus ühes suuremas linnas Piquete lähedal. 1966. aastal lõpetasin kooli seersandina. Seejärel asusin õigusteadust õppima ning omandasin õiguskraadi. Mõne aja möödudes kandideerisin politseiülema kohale. Kui olin riikliku testi sooritanud, valitigi mind 1976. aastal sellesse ametisse. Mõnikord tuli mul töötada ka vanglas. Seal olles kohtusin sageli Jehoova tunnistajatega, kes tulid küsima luba vangidele kuulutamiseks. Iga kord rääkisid nad Piiblist ka minuga. Suhtusin Jumalasse suure austusega. Mulle avaldas muljet see, kui sain teada, et Jumalal on nimi, Jehoova, ja et ma võin temaga sõbraks saada.

Rühkisin karjääriredelil järjest ülespoole. 1981. aastal sooritasin veel ühe riikliku eksami ja sain osariigi kohtunikuks. 2005. aastal määrati mind São Paulo kohtu apellatsioonikohtunikuks.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Üsna pea pärast õiguskraadi omandamist hakkasin ma Piiblit lugema, mille tulemusena mu mõtteviis lõpuks täielikult muutus. Olin tollal siiras katoliiklane. Meie suguvõsas oli preestreid ja ka üks piiskop ning mina olin missade ajal preestrile abiks. Lugesin ette katkeid palveraamatust, enne kui preester jutlust pidama hakkas. Katoliiklikes peredes polnud aga kombeks Piiblit lugeda. Mu ema oli väga ärritunud, kui sai teada, et ma seda teen. Ta proovis mind  heidutada, öeldes, et Piiblit lugedes võib hulluks minna. Ent ma ise ei näinud sellist ohtu ja lugesin edasi.

Ma arvan, et just uudishimu oli see, mis kannustas mind Piiblit lugema. Tahtsin rohkem teada saada preestrite ja nende rolli kohta kirikus. Hakkasin uurima ka vabastusteoloogiat, kuid selle pooldajate loogika ja arutluskäigud olid nii vildakad, et see õpetus ei tundunud mulle kuigi mõistlik.

Umbes samal ajal andis mu hambaarst, kes oli budist, mulle raamatu, mille ta oli kellegi käest saanud. Raamatu pealkiri oli „Kas inimene on arenenud või on ta loodud?” *. Võtsin raamatu vastu, kuna mõtlesin, et seda oleks huvitav lugeda koos Darwini „Liikide tekkimisega”. Põhjendused raamatus „Kas inimene on arenenud või on ta loodud?” olid selged, loogilised ja veenvad. Sain aru, et evolutsiooniteoorial pole küllaldast alust.

Loomise temaatika lugemine ärgitas mu uudishimu veelgi. Tahtsin endale teisigi Jehoova tunnistajate raamatuid. Sain teada, et üks lennukooli mehaanik on Jehoova tunnistaja. Rääkisin temaga ja ta andis mulle lugemiseks mõned raamatud. Sel ajal polnud ma veel valmis Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mõtlesin, et võin seda sama hästi ka omaette teha.

Kuna olin abielus, otsustasin, et oleks tark lugeda Piiblit ka ühes perega. Uurisime ja lugesime Piiblit üheskoos iga nädal. Meie katoliiklikus suguvõsas peeti kõige tähtsamateks tegelasteks preestreid ja piiskoppe. Seetõttu torkasid mulle silma Johannese 14:6 sõnad „Jeesus ütles talle [jünger Toomasele]: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Keegi ei tule Isa juurde muidu kui minu kaudu””. Kui olin seda teemat põhjalikult uurinud, veendusin, et pääste tuleb Jehoova käest Jeesuse kaudu. Meile oli seni aga õpetatud, et pääste tuleb preestrite kaudu.

Mu suhtumist katoliku kirikusse ja selle õpetustesse muutsid veel kaks piibliteksti. Üks oli Õpetussõnad 1:7, kus öeldakse: „Jehoova kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust!” Teine oli Jaakobuse 1:5: „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, siis ta palugu aina Jumalat, sest tema annab kõigile heldelt, etteheiteid tegemata, ja siis antakse talle.” Kirik polnud suutnud mu teadmiste- ja tarkusejanu kustutada. Lõpetasin kirikuskäimise.

1980. aastal hakkas mu naine Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Alati kui ma uurimise ajal kodus olin, istusin nende juures. Mõne aja pärast nõustusin ka mina tunnistajatega Piiblit uurima. Sellegipoolest kulus veel palju aega, enne kui me otsustasime Jehoova tunnistajateks saada. Mu naine lasi end ristida 1994. aastal, mina 1998. aastal.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Mu neljal lapsel on olnud õnn sirguda peres, kus neid on kasvatatud Jehoova põhimõtete järgi (Efeslastele 6:4). Mu kaks poega teevad kumbki oma koguduses tublit tööd. Tütred on tulihingelised jumalasõna kuulutajad. Ja mu naine pühendab iga kuu palju aega selleks, et inimestele Piiblit õpetada. Mina ise teenin koguduses vanemana.

Kui minust sai Jehoova tunnistaja, hakkasin paremini mõistma, mis on õige ja mis väär. Oma kohtunikutöös püüan jäljendada Jehoovat: arvestada kõiki asjaga  seotud tegureid, olla mõistlik ja pehmendavate asjaolude korral olla halastav.

Olen oma elu jooksul tegelenud paljude vägivalla- ja lapseahistamisjuhtudega ning teiste tõsiste kriminaalkuritegudega. Ometi pole ma tuimaks muutunud. Kui ma uudiseid vaatan, tekitab moraali pidurdamatu allakäik ja maailma pahelisus minus tülgastust. Olen tänulik Jehoovale, et mõistan nüüd kuritegevuse kasvu tagamaid ja seda, et ees on ootamas paremad ajad.

„Vangla ei suutnud mind ümber kasvatada.” KEITH WOODS

SÜNNIAASTA: 1961

PÄRITOLUMAA: PÕHJA-IIRIMAA

TAUST: TERRORIST

MINU MINEVIK. Olen sündinud 1961. aastal Põhja-Iirimaal vilkas Portadowni linnakeses. Mu vanemad olid protestandid ning meie kodu asus elamurajoonis, kus elas nii katoliiklasi kui ka protestante. Enamik peresid olid suhteliselt vaesed. Raha nappis, aga kuna käisime omavahel tihedalt läbi, saime kõik eluga hakkama.

Oma toonase eluviisi üle ma praegu uhkust ei tunne. Nimelt osalesin ma alates 1974. aastast Põhja-Iiri rahutustes. Elu meie kodupaigas pöörati pea peale. Mu isa töötas vastutaval kohal Ulsteri vaibavabrikus. Ühel õhtul andis ta vabrikus väljaõpet kahele katoliiklasest noormehele, kes elasid meie naabruses. Samal ajal viskas keegi nende koduaknast sisse granaadi ning poiste isa, ema ja vend said surma.

Probleemid kasvasid ja peagi puhkes sõda. Katoliiklased põletasid maha protestantide kodusid ja protestantlikes piirkondades kiusati taga katoliiklasi. Meie elurajoonist sai peamiselt protestantlik piirkond. Ei läinud kaua, kui mind pommipanemiste pärast arreteeriti ja kolmeks aastaks vangi mõisteti.

Vangis olles sain sõbraks mehega, kes oli lojalistide hulgas tuntud tegelane. Me vennastusime ja hiljem olin koguni tema pulmas isameheks. Vangla ei suutnud mind ümber kasvatada nagu tedagi. Kui meid vabastati, pöördusime otsemaid tagasi oma poliitilise tegevuse juurde, ainult et sedapuhku palju suuremas mastaabis. Varsti oli mu sõber taas vanglas, kus ta hiljem mõrvati.

Sihikule võeti mindki. Ükskord lasti isegi mu auto õhku. Kõik see vaid tugevdas mu otsusekindlust jätkata võitlust „Jumala ja Ulsteri eest”.

Võtsin tol ajal osa Põhja-Iirimaa rahutusi kajastava dokumentaalfilmi tegemisest, mille lasi eetrisse Briti televisioon. See  film tõi mu ellu uusi probleeme. Ühel õhtul koju tulles avastasin, et naine on mind maha jätnud. Peagi pärast selle filmi linastumist viidi mu poeg minu juurest ära. Mul on meeles, kuidas seisin peegli ees ja ütlesin: „Jumal, kui sa olemas oled, siis aita mind!”

Järgmisel laupäeval kohtusin ühe vana tuttava, Pauliga, kellest oli saanud Jehoova tunnistaja. Ta rääkis mulle Piiblist. Kaks päeva hiljem saatis Paul mulle ühe „Vahitorni”. Selles ajakirjas tsiteeriti Jeesuse sõnu, mis on kirjas Johannese 18:36: „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma. Kui mu kuningriik kuuluks sellesse maailma, siis oleksid mu teenijad võidelnud, et mind poleks juutide kätte antud. Aga minu kuningriik ei ole siit.” Need sõnad panid mind tõsiselt mõtlema. Tollest päevast sai mu elu pöördepunkt.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. Paul hakkas mulle Piiblit õpetama. Hiljem jätkas seda Bill. Ma tean, et minuga õppimine polnud just kõige kergem. Mul oli väga palju küsimusi. Kutsusin oma koju ka mitmeid vaimulikke, et näha, kas nad suudavad Billi juttu ümber lükata. Kuid Jumala Sõna tõde ei suutnud varjutada miski.

Mäletan, et kord soovitasin Billil minuga Piiblit uurima mitte tulla, sest meie linnaosa oli teetõkkeid täis ning tema auto oleks kindlasti ära võetud ja põlema pandud. Bill aga ilmus kohale nagu tavaliselt. Ta oli jätnud auto koju ja sõitnud kohale jalgrattaga, eeldades, et seda ju ikka ära ei võeta. Ühel teisel korral, kui istusime Billiga minu pool ja õppisime, tulid politsei ja sõjaväe esindajad mind vahistama. Kui mind minema viidi, hüüdis Bill mulle järele, et ma loodaksin Jehoovale. Seesugused juhtumid jäid mulle meelde mõlkuma.

Kui ma esimest korda Jehoova tunnistajate kuningriigisaali koosolekule läksin, võis see nii mõnelegi sealolijaist paras šokk olla. Mul olid pikad juuksed ja kõrvarõngas ning ma kandsin oma poliitilist kuuluvust väljendava sümboolikaga nahktagi. Sellegipoolest võtsid tunnistajad mind lahkelt vastu. See avaldas mulle sügavat muljet.

Ehkki ma uurisin Piiblit, käisin ikka veel läbi oma vanade semudega. Aegamööda aga hakkasid Piiblist õpitud tõed mu südames juurduma. Mõistsin, et kui ma tahan teenida Jehoovat, tuleb mul oma poliitilised vaated ümber hinnata ning uued sõbrad leida. See polnud kerge. Ent kui ma õppisin Piiblit paremini tundma ja toetusin Jehoova jõule, suutsin end muuta. Lõikasin pikad juuksed maha, võtsin kõrvarõnga ära ja ostsin ülikonna. Samuti hakkasin tänu Piiblist õpitule kaasinimestesse paremini suhtuma.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Varem elasin kuritegelikku elu ja panin toime terroritegusid. Minu nägu oli kohalikele õiguskaitsetöötajatele hästi teada. Kuid olukord on muutunud. Kui ma käisin oma elu esimesel Jehoova tunnistajate konvendil, mis toimus Navani linnas, eskortis politsei mind terve tee läbi Iirimaa ja Põhja-Iirimaa. Nüüd aga käin konvendil ilma eskordita. Samuti teen koos Pauli, Billi ja teiste koguduseliikmetega vabalt kuulutustööd.

Kui olin oma elu korda seadnud, sain ma koguduseliikmeks. Tutvusin koguduses Louise’iga ja me abiellusime. Lisaks sain taas kokku oma pojaga.

Oma elule tagasi vaadates on mul väga kahju, et olen inimestele häda ja valu põhjustanud. Kuid ma võin omast kogemusest kinnitada, et Piibel tõepoolest aitab minusugustel inimestel oma sõgeda teguviisi hüljata ning annab tõelise elueesmärgi ja tulevikulootuse.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 12]

Mu ema oli väga ärritunud, kui sai teada, et ma loen Piiblit