OLEN sündinud 10. detsembril 1968. aastal Filipiinidel Põhja-Ilocose provintsis. Olin kümnelapselise pere seitsmes laps. Nagu enamik filipiinlasi kasvasime meiegi üles katoliiklastena. Lõpetasin keskkooli 1986. aastal ja tahtsin väga saada meditsiiniõeks. See unistus aga ei täitunud, sest jäin raskelt haigeks. Koguni nii haigeks, et arvasin, et suren. Meeleheites anusin Jumalat ja lubasin, et kui ma paranen, teenin teda kogu oma elu.

Pärast pikka paranemist oli mul Jumalale antud lubadus meeles. Astusin seetõttu 1991. aasta juunis nelipühilaste piiblikooli. Õppekavva kuulus püha vaimu anni taotlemine. Soovisin endale tervendamisvõimet. Koolis õpetati, et seda on võimalik saada paastumise ja palvetega. Kuna ma tahtsin väga jätta muljet, et mul on vaimuand, kuulasin ükskord palvetunnis salaja pealt, kui mu koolikaaslane nurgas palvetas. Kui ta hakkas lõpetama, läksin nobedasti tagasi sinna, kus ma ise olin põlvitanud. Hiljem ütlesin sellele koolikaaslasele täpselt, mille eest ta oli palvetanud, ja ta jäigi uskuma, et olin saanud vaimuanni.

Õpingute jätkudes kerkis mu mõtteisse mitmeid küsimusi. Näiteks Matteuse 6:9 räägib „Isast” ja tema „nimest”. Tahtsin teada, kes on Jeesuse mainitud Isa ja kelle nime tuleks pühitseda. Minu õpetajate selgitused olid aga sageli väga laialivalguvad ega pakkunud rahuldavaid vastuseid. Nad rääkisid kolmainsusest ning ütlesid, et see on müsteerium. See ajas mind segadusse, kuid ma jätkasin ikkagi oma õpinguid, et saada pastoriks.

Piiblikoolis õpetati meile, et kõige hullem näide valereligioonist on Jehoova tunnistajad. Neid nimetati ka antikristuseks. Tundsin selle usundi vastu üha kasvavat vastikust.

Oma teisel kooliaastal läksin vaheajal koju vanemaid vaatama. Mu vanem õde Carmen kuulis, et olen kodus käimas, ja tuli samuti sinna. Temast oli saanud ristitud Jehoova tunnistaja ning ta teenis Jehoovat täisajaliselt. Kui ta proovis mulle midagi Jumalast rääkida, vastasin järsult: „Ma tunnen oma Jumalat!” Sõimasin teda ja tõrjusin ta eemale ega lasknud tal enam minuga rääkida.

Kui olin piiblikooli tagasi jõudnud, saatis  Carmen mulle brošüüri „Kas sa peaksid uskuma Kolmainsust?” *. Kägardasin selle viivitamata kokku ja viskasin tulle. Olin Carmeni peale ikka veel vihane.

Piiblikoolis õpinguid jätkates õnnestus mul mõned inimesed usule pöörata. Eriti uhke olin siis, kui mu ema ja vend nelipühilasteks hakkasid.

Lõpetasin piiblikooli 1994. aasta märtsis. Nagu sissejuhatuses mainisin, külastas meid tol ajal rändjutlustaja. Kõik meie, koolilõpetajad, tahtsime temaga koos olla, sest uskusime, et tal on tervendamise and. Läksime tema juurde lavale ning hüplesime ja plaksutasime seal koos temaga muusika rütmis. Seejärel langes igaüks, keda ta puudutas, vaimu mõjul põrandale maha. * Kui ta puudutas mind, kukkusin samuti ning kaotasin teadvuse. Teadvusele tagasi tulles valdas mind kõhedus, ent kuna mul oli tunne, et olin saanud endale võime tervendada, olin rõõmus.

Üsna pea kasutasin oma võimeid ühe kõrges palavikus lapse tervendamiseks. Niipea kui olin jõudnud esitada palve, hakkas laps higistama ja tema palavik kadus. Tundsin, et saan lõpuks ometi täide viia oma lubaduse, mis ma Jumalale olin andnud. Ent kummalisel kombel tajusin oma hinges tühjust. Sisimas ma uskusin, et on olemas vaid üks Jumal, kuid ma ei teadnud tegelikult, kes ta selline on. Lisaks närisid mu südant kahtlused mitmete kiriku õpetuste suhtes.

Mu vaen Jehoova tunnistajate vastu üha süvenes. Iga kord, kui nende väljaanded minu kätte sattusid, põletasin need ära. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Sain oma ehmatuseks teada, et ema ei tahagi enam meie usuga tegeleda. Carmen oli hakanud temaga Piiblit uurima. Olin oma õe peale tulivihane.

Veidi aega hiljem leidsin ema juurest ühe „Ärgake!” numbri. Tavaliselt oleksin selle ära põletanud, kuid uudishimu sundis mind järele vaatama, mida ema loeb, ja ma lappasin ajakirja läbi. Mulle torkas silma artikkel inimesest, kes oli südamest uskunud kiriku õpetustesse. Kui ta aga hakkas tunnistajate väljaandeid koos Piibliga lugema, jõudis ta veendumusele, et õpetused kolmainsusest, põrgutulest ja surematust hingest on Piibliga vastuolus. See artikkel puudutas mu südant. Needsamad asjad olid mindki vaevanud. Sellest hetkest alates tundsin vastupandamatut soovi Piibli tõde selgelt mõista.

Lugesin ajakirjast „Ärgake!” veel ühe eluloo, mis rääkis endisest alkohoolikust ja narkosõltlasest, kelle elu pöördus Piibli uurimise tõttu paremuse poole. Sealtpeale hakkasin lugema teisigi tunnistajate väljaandeid. Leidsin brošüüri „Jumala nimi, see jääb püsima  igaveseks” *, millest sain teada, et Jumala nimi on Jehoova. Olin nii rõõmus, et teadsin lõpuks tõde ainsa tõelise Jumala kohta (5. Moosese 4:39; Jeremija 10:10).

Lugesin salamahti tunnistajate kirjandust edasi ja sain teada teisigi Piibli õpetusi. Näiteks oli meile nelipühi piiblikoolis õpetatud, et Jeesus on Jumal. Piiblist sain ma aga teada, et ta on hoopis „elava Jumala Poeg” (Matteuse 16:15, 16).

Kui ma Carmeniga uuesti kohtusin, ei suutnud ta oma kõrvu uskuda, kui küsisin endale brošüüri „Jumala nimi, see jääb püsima igaveseks” ja veel muudki kirjandust. Kuigi olin mitu aastat piiblikoolis käinud, polnud ma seal õppinud tõde. Olin olnud justkui pimedusega löödud. Nüüd aga panid Piiblist õpitud tõed mu südame rõõmust hõiskama. Mõistsin hästi, kui õiged on Jeesuse sõnad „Te õpite tundma tõde ja see tõde teeb teid vabaks” (Johannese 8:32). Piibli tõed hakkasid mu elule üha suuremat mõju avaldama.

Mõnda aega arvasin, et võin salamisi Jehoovat teenida ja samal ajal pastorina edasi töötada. Üsna pea jõudsin aga arusaamisele, et ma ei tohiks mitmeid kiriku doktriine üldse õpetada. Sellegipoolest oli mul kõhklusi. Kuidas õnnestuks mul end elatada, kui ma pastoriametist loobuksin? Millist häbi teeks see kirikule, kui üks nende pastoreist hakkaks Jehoova tunnistajaks! Seepärast jätkasin pastoriametis, kuid vältisin teemasid, mis puudutasid kiriku valeõpetusi.

Kui ma Carmeniga taas kokku sain, soovitas ta mul minna Jehoova tunnistajate koosolekule. Kuna ma pidin aeg-ajalt käima tööasjus Laoagis meie emakirikus, otsisin selles linnas salaja üles Jehoova tunnistajate kuningriigisaali. Sain sealses koguduses tuttavaks täisajalise teenija Alma Preciosa Villariniga, kelle hüüdnimeks oli Precious („Kallike”). Kuigi mul olid tunnistajate suhtes ikka veel vastakad tunded, olin siiski nõus hakkama koos temaga Piiblit õppima.

Mu õde oli olnud Piibli tõdesid õpetades minuga väga kannatlik ning nüüd märkasin samasugust kannatlikkust Preciousi juures. Ta oli suurepärane piibliõpetaja, hoolimata sellest, et ma mõnikord ärritusin, vaidlesin temaga või koguni tõstsin häält, hoides jonnakalt kinni oma varasematest tõekspidamistest. Nii Preciousi kui ka teiste tunnistajate huvi minu vastu, alandlikkus ja leebus  puudutasid mu südant. See kasvatas minus soovi teenida Jehoovat.

1995. aasta juulikuus sain aru, et mul ei jää enam muud üle kui pastoriametist lahkuda. Miks ma sellise otsuse tegin? Sest Ilmutus 18:4, kus räägitakse sümboolses keeles valereligioonist, ütleb: „Minge välja temast, minu rahvas, kui te ei taha saada tema pattude kaasosaliseks ja kui te ei taha saada osa tema nuhtlustest!” Mis aga sai minu murest seoses enda ülalpidamisega? Heebrealastele 13:5 põhjal mõistsin, et kui meie teeme Jumala tahet, täidab tema oma tõotuse „Kindlasti ei jäta ma sind maha ega hülga sind mingil juhul”.

Mu isa ja vend seisid minu uuele usule ägedalt vastu. Kaks nädalat enne, kui end Jehoova tunnistajaks ristida lasin, võtsin aga julguse kokku, läksin koju ja põletasin kõik asjad, mida olin pastoritöös kasutanud. Kui ma seda olin teinud, tajusin, et kõik mu erilised võimed on kadunud. Varem tundsin magades, et miski mind pidevalt rõhub. Seegi tunne oli nüüd kadunud. Varjud, mida olin harjunud oma koduaknal nägema, olid samuti läinud. Olin Piiblit uurides teada saanud, et kõik niinimetatud annid, nagu näiteks tervendamise and, pole tänapäeval saadud mitte Jumalalt, vaid hoopis kurjadelt vaimudelt. Olen ülirõõmus, et vabanesin nende mõju alt, nagu oli vabanenud ka teenijatüdruk, kellest Paulus ajas välja „ennustamise deemoni” (Apostlite teod 16:16—18).

Milline rõõm mind küll valdas sel 1996. aasta septembrikuu päeval, kui seisime emaga kõrvuti, et lasta end ristida! Pärast ristimist alustasin täisajalist teenistust ja osalesin selles palju aastaid.

Olen nüüd abielus Silveriga ja me mõlemad püüame kogu hingest õpetada Piibli tõde ka oma tütrele. Mõned mu õed on samuti Jehoovat teenima hakanud. Mul on siiralt kahju, et ma pikki aastaid Jumalat tegelikult ei tundnud, kuid samas olen väga õnnelik, et teenin nüüd Jumalat, keda ma tõesti tunnen.