„Kui te näete, et laagrisse asunud sõjaväed on Jeruusalemma ümber piiranud, siis teadke, et selle laastamine on lähedale jõudnud. Siis need, kes on Judeas, põgenegu mägedele, ja need, kes on linnas sees, mingu välja” (Luuka 21:20, 21). Need juhised andis Jeesus oma jüngritele seoses Jeruusalemma eelseisva hävinguga. Kas on olemas tõendeid, mis näitavad, et jüngrid võtsid Jeesuse hoiatust kuulda?

Mõnikümmend aastat pärast Jeesuse surma sisenesid Rooma väed Cestius Galluse juhtimisel Palestiinasse, et suruda maha sealne mäss. Selle sissetungi toimumist kinnitab tolle aja juudi ajaloolane Josephus. Leegionärid piirasid Jeruusalemma ümber ja paistis, et linn on sama hästi kui vallutatud. Äkitselt aga andis Gallus oma vägedele käsu piiramine lõpetada ja taanduda. Nagu annab teada kirikuajaloolane Eusebios, kasutasid Juudamaal elavad kristlased seda avanenud võimalust, et põgeneda Pellasse, linna Dekapolise mägialal.

Mõne aasta möödudes tuli Rooma sõjavägi tagasi, seekord väejuht Tituse juhtimisel, ning asus taas juutide tähtsaimat linna piirama. Sel korral teostasid sõdurid selle, mis Gallusel oli tegemata jäänud — nad laastasid Jeruusalemma. Sajad tuhanded linna lõksu jäänud inimesed surid.

Piiblilugudes, mis jutustavad sellistest prohvetitest nagu Saamuel, Eelija ja Eliisa, on juttu meestest, keda nimetatakse „prohvetijüngriteks” või „prohvetite lasteks”. Näiteks kui Eliisal tuli Jehu Iisraeli kuningaks võida, siis ta „kutsus ühe prohvetijüngri [„ühe prohvetite lastest”, P 1945]” ja lähetas selle Jehut võidma (2. Kuningate 9:1—4).

Õpetlaste sõnul ei viita väljend „prohvetite lapsed” mitte prohvetite bioloogilistele järglastele, vaid meestele, kes said prohvetiteenistuseks väljaõpet, või siis rühmale prohvetitele, kes elasid ja töötasid koos. Väljaandes „Journal of Biblical Literature” öeldakse, et arvatavasti olid need mehed „pühendunud Jahve [Jehoova] teenimisele mõne sellise prohveti juhendamisel . . . , kes oli neile vaimseks isaks”. (2. Kuningate 2:12.) Loos, mis räägib Jehu võidmisest, nimetatakse Eliisa lähetatud prohvetijüngrit ka „prohveti teenriks” (2. Kuningate 9:4).

Paistab, et prohvetijüngritel oli lihtne elulaad. Üks Eliisa ajal elanud prohvetite rühm ehitas ise endale eluaseme ja kasutas selleks tööks laenatud kirvest (2. Kuningate 6:1—5, P 1938—40). Prohvetijüngrid võisid olla ka abielus. Piibel räägib lesest, kes oli „üks prohvetijüngrite naisi” (2. Kuningate 4:1). Ilmselt pidasid ustavad iisraellased prohvetijüngritest lugu. Näiteks on Piiblis kirjas juhtum, kus keegi mees väljendas oma hindamist prohvetijüngrite vastu sellega, et viis neile toitu (2. Kuningate 4:38, 42).