Kas Piibel õpetab, et üksnes abieluinimesed saavad olla õnnelikud ja eluga rahul? Esmapilgul võib selline mulje jääda. Miks?

Esimese Moosese raamatu jutustuse kohaselt ütles Jumal pärast Aadama loomist, et „inimesel ei ole hea üksi olla”. Seepärast lõi ta Eeva „talle täienduseks” (1. Moosese 2:18, UM). Seda jutustust lugedes võib mõnel tekkida mõte, et inimene on ilma abikaasata kuidagi puudulik. Pealegi räägivad mitmed piiblilood abielust kui õnnistuste ja rõõmu allikast. Üheks näiteks on Ruti lugu.

Kuid kas selliste jutustustega tahetakse tõepoolest õpetada, et kristlane ei saa olla õnnelik ja eluga rahul ning et ta on inimesena kuidagi puudulik, kui ta on vallaline ja lastetu? See ei saa nii olla. Jeesus Kristus jäi vallaliseks, ometi oli ta oma eluga igati rahul. Ta oli Jehoova, õnneliku Jumala täiuslik peegeldus (1. Timoteosele 1:11; Johannese 14:9). Jeesus, kõigi aegade targim inimene, õpetas ka teistele, mida on selles maailmas elades õnneks vaja (Matteuse 5:1—12). Ta ei maininud õnne tegurite hulgas abielu.

Kas Piibel räägib siis iseendale vastu? Üldsegi mitte. Abieluteema käsitlemisel tuleks võtta arvesse Jehoova eesmärke. Kuigi on tõsi, et Jumal lõi abielu inimestele üheks rõõmu, läheduse ja lohutuse allikaks, on sel institutsioonil olnud tähtis roll ka Jehoova tahte teostumisel. Näiteks andis Jumal Aadamale ja Eevale teada oma eesmärgi, öeldes: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa” (1. Moosese 1:28). Ei Aadam ega Eeva saanud seda eesmärki üksi täita. Nad said seda täita vaid kahekesi, olles teineteisele täienduseks.

Abielul ja lastekasvatamisel oli Jehoova eesmärkides eriline koht ka ajal, kui tema rahvaks olid iisraellased. Jumal tahtis, et iisraeli rahvas oleks arvukas, nii et vaenlased ei saaks seda alistada. Samuti seadis Jehoova eesmärgiks, et Juuda suguharust sünnib Messias, kes päästab Jumalale ustavad inimesed patu ja surma haardest (1. Moosese 49:10). Sellepärast pidasid ustavad iisraeli naised auasjaks abielluda ja lapsi sünnitada. Abielutust ja lastetust peeti aga häbiks ja õnnetuseks.

Mida öelda meie aja kohta? Kas ammune käsk täita maa kohustab kristlasi, kes elavad tänapäeva tihedalt rahvastatud maailmas, abielluma ja lapsi saama? Ei kohusta (Matteuse 19:10—12). Samuti pole Jumalal praegu enam vaja hoida alal Messia põlvnemisliini ega kaitsta rahvast, kelle seast Messias peaks sündima. Kuidas siis tuleks kristlastel abiellu ja vallalisusse suhtuda?

Tegelikult võib nii abielu kui ka vallalisust pidada Jumala kingituseks. Nagu teame, võib mingi kingitus ühele inimesele väga hästi sobida, kuid teisele mitte. Abielu on püha liit, mis võib pakkuda armastust ja seltsi ning luua stabiilse keskkonna lastekasvatamiseks. Samas annab Piibel teada kainestava tõsiasja, et need, kes selles ebatäiuslikus maailmas abielluvad, „saavad oma lihas viletsust kogeda” ehk kohtavad ka raskusi. Mis puutub aga vallalisusse, siis Jehoova ei pea seda sugugi häbiks ja õnnetuseks. Tema Sõna näitab, et vallalisusel on hoopis omad eelised (1. Korintlastele 7:28, 32—35).

Seega on Piiblis esitatud tasakaalukas vaade abielule ja vallalisusele. Jehoova, kes on abieluliidu ja perekonnakorralduse looja, tahab, et kõik tema teenijad oleksid õnnelikud ja eluga rahul, olgu nad siis vallalised või abielus.