Petlik lohutus, ükskõik mis seda ka ei pakuks, paneb inimest ignoreerima tegelikkust ja takistab teda loogiliselt mõtlemast. Mõnele on selliseks võltsiks lohutuseks alkohol. Esialgu võib alkoholi pruukimine tõsta inimese enesekindlust ja aidata tal eluraskustega toime tulla. Pikapeale aga annab alkoholist lohutuse otsimine hoopis vastulöögi. Kas sama võib öelda usu kohta?

Mõned samastavad usku kergeusklikkusega. Nad väidavad, et inimesed, kes otsivad tuge religioonist, ei taha ise mõelda ega lasta ümberlükkamatutel tõenditel oma vaateid mõjutada. Sellised skeptikud annavad mõista, et sügavalt religioossed inimesed ei võta asju realistlikult.

Piibel räägib usust palju, kuid ei õhuta meid seejuures sugugi kergeusklikkusele või naiivsusele. Piibel ei kiida heaks ka mõttelaiskust. Inimest, kes usub kõike, mida kuuleb, nimetatakse Piiblis lihtsameelseks ja koguni rumalaks (Õpetussõnad 14:15, 18). Oleks tõesti rumal mingit mõtet ilma asjasse süüvimata tõe pähe võtta! See oleks sama, kui püüda lihtsalt kellegi käsu peale kinnisilmi tiheda liiklusega tänavat ületada.

Piibel ei käsi meil midagi pimesi uskuda. Vastupidi, seal toonitatakse, et me hoiaksime oma silmad lahti ega laseks end eksitada (Matteuse 16:6). Meile on abiks see, kui kasutame oma mõtlemisvõimet (Roomlastele 12:1). Piibel ergutab meid juurdlema tõendite üle ja tegema järeldusi faktide põhjal. Toome selle kohta mõned näited apostel Pauluse kirjadest.

Paulus ei tahtnud, et Rooma koguduse liikmed usuksid Jumalat lihtsalt tema sõna peale. Ta soovitas neil vaagida tõendeid, mis Jumala olemasolu kinnitavad. Paulus kirjutas neile: „[Jumala] nähtamatud omadused, nii tema igavene jõud kui ka jumalikkus, on maailma loomisest alates selgelt nähtavad, kuna neid võib tähele panna selle kaudu, mis on valmistatud, nii et neil [kes Jumalat eitavad] pole mingit vabandust” (Roomlastele 1:20). Samalaadset arutluskäiku kasutab ta ka kirjas heebrealastele, kus ta ütleb: „Muidugi on iga maja kellegi ehitatud, aga Jumal on see, kes on ehitanud kõik” (Heebrealastele 3:4). Ja Tessaloonika linna kristlastele andis Paulus nõu, et nad ei usuks valimatult seda, mida neile räägitakse. Ta kirjutas: „Uurige kõigi asjade paikapidavust” (1. Tessalooniklastele 5:21).

Usk, mis ei tugine kindlatele tõenditele, võib tõepoolest osutuda võltsiks lohutuseks, mis ajab inimese ummikusse ja toob kasu asemel kannatusi. Paulus ütles mõnede oma aja usuinimeste kohta: „Nad on innukad Jumala suhtes, kuid seda mitte kooskõlas täpsete teadmistega” (Roomlastele 10:2). Seepärast teeme hästi, kui järgime nõuannet, mille Paulus andis Rooma kogudusele: „Muutuge teistsuguseks, uuendades oma meelt, et te teeksite endale selgeks, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täiuslik tahe” (Roomlastele 12:2). Usk, mis põhineb õigetel teadmistel Jumala kohta, pole sugugi petlik lohutus. Seda võib hoopis võrrelda suure kilbiga, mis kaitseb meid emotsionaalse ja vaimse kahju eest (Efeslastele 6:16).