ROMAN oli umbes 11-aastane, kui tema sõber autoõnnetuses hukkus. „Sõbra kaotus oli mulle kohutav löök,” räägib ta. „Veel aastaid pärast seda õnnetust vaevas mind küsimus, mis juhtub inimesega, kui ta sureb.”

Inimestel on surmaga raske leppida. Ükskõik kui vanad me ka poleks, keegi meist ei taha surra. Paljud mõtlevad hirmuga, mis neid pärast surma ees ootab.

Paljud usuvad, et hing elab pärast surma edasi. Nad usuvad, et head inimesed lähevad taevasse, kurje aga karistatakse oma pattude eest igavesti. On ka neid, kes arvavad, et surmaga inimese eksistents lihtsalt lõppeb ja et mälestus temast kaob viimaks unustuse hõlma.

Esimene annab mõista, et surres inimene tegelikult ei suregi. Teine viitab sellele, et elu on mõttetu. Neil, kes on viimasel seisukohal, võib kujuneda fatalistlik ellusuhtumine „Söögem ja joogem, sest homme me sureme” (1. Korintlastele 15:32).

Piibel ei õpeta sugugi, et mingi osa inimesest pärast tema keha surma edasi elab. Jumal lasi kuningas Saalomonil kirja panna sõnad: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Kui surnud „ei tea enam midagi”, pole nad järelikult teadvuse juures. Nad ei tunne midagi ega saa ka midagi teha. Seega pole surnutel võimalik teha elavatele ei head ega kurja.

Vastupidi paljude arvamusele polnud Jumala eesmärk see, et inimesed sureksid. Ta lõi esimese inimese Aadama väljavaatega elada maa peal igavesti. Ainus kord, kui Jumal Aadamale surma mainis, oli siis, kui ta rääkis talle sõnakuulmatusele järgnevast karistusest. Jumal keelas Aadamal süüa ühe puu vilja ning hoiatas, et kui Aadam seda  sööb, siis ta sureb (1. Moosese 2:17). Kui Aadam ja Eeva oleksid Jumala sõna kuulanud, siis oleksid nii nemad kui ka nende järeltulijad, kes on Jumalale ustavad, elanud maa peal igavesti.

Aadam otsustas Jumala hoiatust eirata. Jumalale vastu hakates tegi ta pattu ja seetõttu ta suri (Roomlastele 6:23). Tal ei olnud hinge, mis oleks pärast surma edasi elanud. Aadam lakkas eksisteerimast. Jumal oli talle öelnud: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Kuna Aadam on kõigi inimeste esiisa, oleme meie patu ja surma temalt pärinud (Roomlastele 5:12).

Kuigi Aadam tegi halva valiku, teeb Jumal oma eesmärgi siiski teoks — ta täidab maa Aadama täiuslike järeltulijatega (1. Moosese 1:28; Jesaja 55:11). Peagi saabub aeg, mil Jehoova äratab ellu enamiku surnuist. Sellele ajale viidates ütles Paulus: „Tuleb nii õigete kui ka ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15).

Eespool tsiteeritud Roman uuris Piiblit ning sai teada, mida see õpetab surma ja Jumal Jehoova kohta. Õpitu mõjutas sügavalt tema elu. Tema lugu on kirjas selle ajakirja 11. leheküljel.