Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Piibel muudab inimeste elu

Piibel muudab inimeste elu

KUIDAS leidis noor naine, kes polnud varem usust huvitatud ja kes tegi oma alal paljutõotavat karjääri, tõelise elumõtte? Mida sellist mõistis üks katoliiklasest nooruk surma kohta, mis pani teda oma elusihti muutma? Millised teadmised Jumalast olid need, mille tõttu ühest elus pettunud noormehest sai kristlik jumalateenija? Lugegem, mida nad oma elust räägivad.

„Olin aastaid juurelnud, mis on elu mõte.” ROSALIND JOHN

  • SÜNNIAASTA: 1963
  • PÄRITOLUMAA: SUURBRITANNIA
  • TAUST: TEGI HIILGAVAT KARJÄÄRI

MINU MINEVIK.

Olen sündinud Lõuna-Londonis Croydoni linnajaos üheksalapselise pere kuuenda lapsena. Minu vanemad olid tulnud Londonisse Kariibi mere saarelt Saint Vincentilt. Ema käis metodisti kirikus, minul aga polnud usu vastu vähimatki huvi, kuigi olin üldiselt väga teadmishimuline. Koolivaheajad veetsin sageli kodukandi järve ääres, kus lugesin läbi terve virna raamatuid, mille olin raamatukogust laenanud.

Mõni aasta pärast kooli lõpetamist tundsin, et ma tahaksin inimesi aidata. Hakkasin tegelema kodututega ning kehapuuete ja õpiraskustega inimestega. Seejärel läksin ülikooli terviseteadusi õppima. Pärast lõpetamist töötasin üllatavalt kõrgetel ametikohtadel ning mu eluviis muutus üha luksuslikumaks. Vabakutselise juhtimiskonsultandi ja sotsiaaluurijana ei vajanud ma oma tööks muud kui sülearvutit ja internetiühendust. Aeg-ajalt lendasin paariks nädalaks välismaale, elasin oma lemmikhotellis, imetlesin kaunist ümbruskonda ning käisin spaas ja spordisaalis, et end vormis hoida. Nautisin elu täiel rinnal. Siiski ei kaotanud ma kunagi soovi hädalisi aidata.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Olin aastaid juurelnud, mis on elu mõte, kuid kordagi polnud ma püüdnud leida sellele küsimusele vastust Piiblist. Ühel päeval 1999. aastal tuli mulle külla mu noorem õde Margaret, kellest oli saanud Jehoova tunnistaja. Temaga oli kaasas Jehoova tunnistajast sõbranna, kellega me hästi klappisime. Endalegi üllatuseks olin nõus hakkama temaga Piiblit õppima. Mu vaimne kasv oli aga aeglane, sest töö ja elustiil neelasid enamiku mu ajast.

2002. aasta suvel kolisin Edela-Inglismaale. Läksin ülikooli, et sotsiaaluuringute alal teaduskraad omandada. Minu kaugem siht oli doktorikraad. Samal ajal hakkasin koos oma väikese pojaga sagedamini kuningriigisaalis käima. Piibliharidus aitas mul eluprobleeme ja nende tegelikke lahendusi hulga paremini mõista kui ülikooliharidus. Taipasin,  kui õiged on Matteuse 6:24 sõnad „Keegi ei saa orjata kahte isandat”. Inimese isandaks saab olla kas Jumal või rikkus. Sain aru, et pean oma prioriteedid ümber hindama.

Aasta varem olin käinud sageli ühes piibliuurimisgrupis, kus Jehoova tunnistajad uurisid raamatut „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?” *. Tookord jõudsingi veendumusele, et üksnes Jehoova, meie Looja, suudab inimkonna probleemid lahendada. Ülikoolis aga õpetati mulle, et elu mõte pole kuidagi seotud usuga Loojasse. See ajas mul hinge täis. Kaks kuud pärast õpingute alustamist jätsin ülikooli pooleli ning otsustasin pühendada rohkem aega usuasjadele.

Piiblikoht, mis ajendas mind oma eluviisi muutma, oli Õpetussõnad 3:5, 6, mis ütleb: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Armastava Jumala tundmaõppimine pakkus mulle palju rohkem rõõmu, kui seda oleksid teinud suur jõukus ja doktorikraad. Mida paremini sain aru Jehoova eesmärgist maaga ja Jeesuse rollist lunastajana, seda enam tahtsin pühendada oma elu Loojale. 2003. aasta aprillis lasin end ristida. Seejärel hakkasin oma elu järk-järgult lihtsustama.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Pean Jehoova sõprust hindamatuks aardeks. Jehoova tundmine on andnud mulle tõelise hingerahu ja õnne. Palju rõõmu toob mulle ka suhtlemine teiste Jehoova teenijatega.

Kustutan oma rohket teadmisjanu kõigega, mida õpin Piiblist ja kristlikel koosolekutel. Mulle meeldib oma usust teistele rääkida. Sellest on saanud minu põhitöö, mis võimaldab mul aidata inimestel elada õnnelikumat elu juba praegu ning leida imeline tulevase elu lootus. Alates 2008. aasta juunist olen olnud täisajaline jumalateenija ning ma olen praegu õnnelikum ja oma eluga rohkem rahul kui kunagi varem. Olen leidnud tõelise elumõtte ja olen selle eest Jehoovale piiritult tänulik.

 „Sõbra kaotus oli mulle kohutav löök.” ROMAN IRNESBERGER

  • SÜNNIAASTA: 1973
  • PÄRITOLUMAA: AUSTRIA
  • TAUST: HASARTMÄNGIJA

MINU MINEVIK.

Kasvasin üles Austria väikelinnas Braunaus. Inimesed olid seal heal järjel ja kuritegevust peaaegu polnud. Mu vanemad oli katoliiklased ja kasvatasid ka mind selles vaimus.

Üks juhtum lapsepõlvest jättis mu ellu kustumatu jälje. Mäletan, kuidas ma 1984. aastal, olles 11-aastane, mängisin  oma hea sõbraga jalgpalli. Samal õhtul sai ta autoavariis surma. Sõbra kaotus oli mulle kohutav löök. Veel aastaid pärast seda õnnetust vaevas mind küsimus, mis juhtub inimesega, kui ta sureb.

Pärast koolist lahkumist töötasin elektrikuna. Minust sai hasartmängija ja ma mängisin suurte panuste peale, kuid ma ei sattunud kunagi rahalistesse raskustesse. Pühendasin palju aega spordile ning kiindusin hevi- ja punkmuusikasse. Elu polnud muud kui vaid üks pidu teise otsa. Ajasin taga naudinguid, elades amoraalset elu, kuid siiski tundsin hinges tühjust.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

1995. aastal koputas mu uksele üks eakas Jehoova tunnistaja ja pakkus mulle raamatut, mis vastas Piibli põhjal küsimusele, mis juhtub pärast surma. Mu lapsepõlvesõbraga juhtunu mõlkus mul ikka veel meeles, seepärast võtsin raamatu vastu. Lugesin kõigepealt läbi vastava peatüki ning seejärel kogu raamatu.

Raamat vastas küsimustele, mis mul surma kohta olid. Kuid ma õppisin sealt palju muudki. Kuna ma olin üles kasvanud katoliiklasena, oli mu senine usk keskendunud eeskätt Jeesusele. Hoolikas Piibli uurimine aga aitas mul rajada lähedase suhte hoopis Jeesuse isa, Jumal Jehoovaga. Olin vaimustunud, kui mõistsin, et Jehoova pole salapärane ja kauge, vaid tahab, et me tunneksime teda hästi (Matteuse 7:7—11). Sain teada, et Jehooval on tunded. Samuti sain teada, et ta peab alati oma sõna. See tekitas minus sügavat huvi Piibli prohvetiennustuste vastu ja ajendas mind välja uurima, kuidas need on täitunud. Kõik need teadmised kasvatasid mu usku Jumalasse.

Peagi jõudsin arusaamisele, et Jehoova tunnistajad on minu tutvusringkonnas ainsad, kes tahavad siiralt aidata teistel inimestel Piiblit mõista. Pöörasin erilist tähelepanu kirjakohtadele, mida tunnistajate väljaannetes mainiti, ning vaatasin need järele omaenda katoliku Piiblist. Mida rohkem ma Piiblit uurisin, seda selgemalt tajusin, et olen leidnud tõe.

Piibli uurimine aitas mul mõista Jehoova tahet, et elaksin oma elu tema normide järgi. Efeslastele 4:22—24 põhjal järeldasin, et mul tuleb „heita endalt ära vana isiksus”, mis tuleneb minu endisest eluviisist, ning „riietuda uue isiksusega, mis on loodud Jumala tahte järgi”. Tegin oma amoraalsele eluviisile lõpu. Mõistsin, et pean loobuma ka hasartmängude mängimisest, sest see õhutab materialismi ja ahnust (1. Korintlastele 6:9, 10). Teadsin, et kui tahan ennast muuta, ei või ma enam suhelda endiste sõpradega, vaid peaksin leidma uued sõbrad, kes mu tõekspidamisi jagavad.

Ennast muuta polnud sugugi lihtne, kuid ma ei andnud alla. Hakkasin kuningriigisaalis Jehoova tunnistajate koosolekutel käima ning sobitasin sõprust koguduse liikmetega. Lisaks uurisin hoolega Piiblit omal käel. Kõige selle tulemusena muutusid ka mu muusikamaitse, elusihid ja välimus. 1995. aastal lasin end ristida Jehoova tunnistajaks.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Nüüd suhtun rahasse ja varasse tasakaalukalt. Kui ma varem olin üpris keevaline, siis nüüd  olen palju rahulikum. Ma pole enam liigselt mures tuleviku pärast.

Mulle meeldib kuuluda Jehoova teenijate rahvusvahelisse perre. Jehoova tunnistajate hulgas on inimesi, kes küll maadlevad igasugu raskustega, kuid teenivad siiski ustavalt Jumalat. Mul on nii hea meel, et ma ei kasuta enam oma aega ja energiat pelgalt enda soovide rahuldamiseks, vaid Jehoova teenimiseks ja inimeste aitamiseks.

 „Viimaks ometi on mu elul mõte.” IAN KING

  • SÜNNIAASTA: 1963
  • PÄRITOLUMAA: INGLISMAA
  • TAUST: ELUS PETTUNUD MEES

MINU MINEVIK.

Olen sündinud Inglismaal, kuid kui olin umbes seitsmeaastane, kolis mu pere Austraaliasse. Asusime elama Gold Coasti linna, populaarsesse turismisihtkohta Queenslandi osariigis. Kuigi meie pere polnud rikas, oli meil eluks vajalik alati olemas.

Hoolimata sellest, et ma lapsena puudust kannatama ei pidanud, polnud ma eales tõeliselt õnnelik. Olin elus üsna pettunud. Mu isa oli alkohoolik. Mul ei tekkinud tema vastu kunagi erilist kiindumust, enamjaolt tema joomise pärast ja seetõttu, kuidas ta mu ema kohtles. Alles hulga aega hiljem, kui sain teada, mida ta sõdurina Malaias kogenud oli, hakkasin tema käitumise tagamaid paremini mõistma.

Keskkooliaastatel hakkasin jooma. Lahkusin koolist 16-aastaselt ja astusin mereväkke. Sel ajal tegin tutvust narkootikumidega ja minust sai tubakasõltlane. Ka minu sõltuvus alkoholist aina tugevnes, nii et senise nädalalõppudel purjutamise asemel hakkasin jooma iga päev.

Hilises teismeeas tekkisid mul kahtlused Jumala olemasolu suhtes. Arutlesin: „Kui Jumal on tõesti olemas, siis miks ta lubab inimestel kannatada ja surra?” Hakkasin isegi kirjutama luuletusi, kus süüdistasin Jumalat kogu maailma kurjuses.

Tulin mereväest ära 23-aastaselt. Töötasin eri ametites ja ühel aastal isegi reisisin ringi meretagustes maades, kuid miski ei suutnud mus tühjustunnet hajutada. Mul polnud tahtmist seada ega saavutada oma elus mingeid eesmärke. Miski ei pakkunud mulle pinget. Maja omamine, kindel töökoht või karjääritegemine — need kõik näisid mõttetud. Mu ainsateks „rõõmudeks” olid alkohol ja muusika kuulamine.

Mäletan täpselt seda hetke, mil tundsin kõige tugevamat tungi leida elu mõtet. Olin parajasti Poolas külastamas kurikuulsat Auschwitzi koonduslaagrit. Olin seal aset leidnud julmustest varem lugenud. Ent kui seisin kohapeal ja nägin, kui suur see laager oli, torkas see kõik mulle väga valusalt südamesse. Ma ei suutnud mõista, kuidas saavad inimesed üksteise vastu  nii jõhkrad olla. Mäletan, et kõndisin laagris, endal silmis pisarad ja mõtteis tagumas küsimus „Miks?”.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Kui ma 1993. aastal välisreisilt tagasi tulin, hakkasin otsima oma küsimustele vastuseid Piiblist. Mõni aeg hiljem koputasid mu uksele kaks Jehoova tunnistajat ja kutsusid mind konvendile, mis toimus lähedaloleval staadionil. Otsustasin minna.

Olin paar kuud varem samal staadionil üht matši vaatamas käinud, kuid kontrast tolle sündmuse ja selle konvendi vahel oli tohutu. Tunnistajad olid viisakad ja kenasti riides ning nende lapsed käitusid korralikult. Ja see, mida ma lõunavaheajal nägin, pani mind väga imestama. Sajad inimesed einestasid all mänguväljakul, ent kui nad tagasi oma kohtadele läksid, ei jäänud platsile prahikübetki! Aga mis veel tähtsam, tunnistajate keskel paistis valitsevat selline rõõm ja rahulolu, mida mina olin kogu aeg igatsenud. Ma ei mäleta midagi, mida tol päeval kõnedes räägiti, kuid tunnistajate käitumine sööbis mulle igaveseks mällu.

Samal õhtul mõtlesin ühele oma sugulasele, kes luges Piiblit ja uuris erinevaid religioone. Aastate eest oli ta mulle rääkinud, et nagu Jeesus ütles, on õiget religiooni võimalik ära tunda selle vilja järgi (Matteuse 7:15—20). Mõtlesin, et peaksin lähemalt tutvuma kasvõi sellega, mis teeb Jehoova tunnistajad nii eriliseks. Esimest korda tungis mu ellu väike optimismi- ja lootusekiir.

Järgmisel nädalal tulid need kaks tunnistajat, kes olid mind konvendile kutsunud, taas minu juurde. Nad pakkusid mulle võimalust uurida koos Piiblit ja ma olin sellega nõus. Samuti hakkasin koos nendega koosolekutel käima.

Piibli uurimise käigus muutus minu suhtumine Jumalasse täielikult. Sain teada, et tema ei ole kurjuse ja kannatuste taga ning et temalegi teeb haiget see, kui inimesed kurja teevad (1. Moosese 6:6; Laul 78:40, 41). Võtsin vastu otsuse, et püüan kõigiti hoiduda Jehoovat kurvastamast. Tahtsin hoopis tema südant rõõmustada (Õpetussõnad 27:11). Lõpetasin liigjoomise ja tubakatarvitamise ning jätsin maha ebamoraalse eluviisi. 1994. aasta märtsis lasin end Jehoova tunnistajaks ristida.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Tunnen nüüd ehtsat õnne ja mu südames on rahu. Enam ei otsi ma oma probleemide lahendamisel abi alkoholist. Selle asemel olen hoopis õppinud oma koormad Jehoova peale heitma (Laul 55:23).

Olen olnud kümme aastat abielus armsa usukaaslase Kareniga ja mul on imetore kasutütar Nella. Veedame kolmekesi koos palju aega kristlikus teenistuses, aidates õppida inimestel tõde Jumala kohta. Viimaks ometi on mu elul mõte.

^ lõik 11 Väljaandjad Jehoova tunnistajad.