DOKUMENTIDEST on näha, et ma olen sündinud 1924. aastal. Minu sünnipaigaks oli tõenäoliselt Šmakovka küla Kaug-Idas Venemaal Hiina piiri ääres.

Ühel päeval röövisid bandiidid mu isa ja vanemad vennad. Ema ei näinud neid enam kunagi. Ta jäi üksi trobikonna väikeste lastega, keda ta vaevu toita suutis. Üks naaber käis välja mõtte, et ta võib viia meie pere väiksemad lapsed vene õigeusu kiriku orbudekoju ja öelda, et ema hülgas meid.

Ema oli sellega päri, kuna muidu oleksid pere väiksemad lapsed, sealhulgas mina, ilmselt nälga surnud. Nüüd, mil olen üle 80 aasta vana, olen emale selle eest tänulik, kuna suure tõenäosusega päästis see meie elu. Sellest hoolimata painab ema otsus mind siiani.

1941. aastal kolisin Koreasse, kus abiellusin heasüdamliku vene mehe Ivaniga. Aasta hiljem, kui elasime Soulis, sündis meile tütar Olja. Kolm aastat hiljem, 1945. aastal, sündis poeg Kolja ning 1948. aastal poeg Žora. Mu abikaasa pidas poodi ja mina tegin kodus õmblustöid. Kuna jaapanlased olid Souli okupeerinud, oli meie lastel jaapani keel suus, kuigi kodus rääkisime vene keelt. Kuni aastani 1950 valitses Soulis elavate venelaste, ameeriklaste ja korealaste vahel rahu. Kõigist neist rahvustest inimesi võis kohata ka meie poes.

Siis aga, 1950. aastal, muutus kõik üleöö. Põhja-Korea väed võtsid Souli enda kontrolli alla. Kuna meil ei õnnestunud põgeneda, vahistati meid koos teiste võõramaalastest tsiviilelanikega. Kolme ja poole aasta jooksul pidime koos briti, vene, ameerika ja prantsuse sõjavangidega Põhja-Koreas ühest paigast teise liikuma. Ööbisime, kus juhtus, ja püüdsime pommide eest varjuda.

Mõnikord elasime majas, kus oli küte sees ja meile anti isegi piisavalt süüa. Üldjuhul aga sõime vaid hirssi ja magasime külmades mahajäetud hoonetes. Paljud meie hulgast surid alatoitumuse ja hooletussejätmise tõttu. Olin meeleheitel, kui nägin oma lapsi kannatamas. Talv saabus Põhja-Koreas varakult. Mäletan, kuidas istusin terve öö tuleaseme lähedal ja soojendasin kive, mida lastele külje alla panna.

Kui ilm soojemaks läks, õpetasid korealastest külaelanikud meile, milliseid metsataimi võib süüa, ja me otsisime metsast rohttaimi, vaarikaid, viinamarju ja seeni. Ilmselgelt ei tundnud kohalikud meie vastu mingit viha, vaid tundsid pigem kaasa. Õppisin  ka konni püüdma, et täiendada meie kasinat toidulauda. Oli südantlõhestav kuulda, kuidas mu lapsed üha mangusid, et tooksin neile konni.

Ühel oktoobrikuul sunniti meid Manp’osse minema. Meile öeldi, et haigete ja väikeste laste veoks antakse härjavankrid. Olja asus koos isa ja teistega jalgsi teele. Mina koos kahe väiksema pojaga ootasin mitu päeva kannatamatult, millal vankrid saabuvad. Lõpuks need tulidki.

Haiged vangid visati vankrite peale nagu viljakotid. See oli kohutav vaatepilt! Kandes väikest Žorat seljas, tahtsin Kolja vankri peale panna, kuid ta puhkes nutma ja ütles: „Emme, emme, ma tahan sinu kõrval käia! Ära jäta mind maha!”

Kolja kõndiski mu järel, hoides kõvasti mu seelikusabast kinni, et kannul püsida. Paljud vangid lasti selle kurikuulsa, päevi kestnud marsi ajal maha. Meile järgnesid vareseparved, mis nokkisid mahajäänud surnukehasid. Viimaks saime mu mehe ja Oljaga taas kokku. Nutsime ja embasime üksteist. Sel öösel olin ärkvel ja soojendasin tuleasemel kive. Kuna nüüd sain panna neid kõigi oma laste külje alla, valdas mind meelerahu.

1953. aastal, kui olime 38. laiuskraadi lähedal, mis lahutab Põhja- ja Lõuna-Koread, muutus meie elu veidi kergemaks. Meile anti puhtad vormiriided, jalanõud, leiba ja isegi kommi. Peagi vabastati britid ja seejärel prantslased. Meie aga olime kodakondsuseta. Kui viimased vangid lahkusid, jäime üksi. Nutsime meeleheites ja meil polnud söögiisu. Just tol ajal lausus korealasest ametnik need valusad sõnad, mida sissejuhatuses mainisin.

Ei läinud kaua, kui meid viidi ootamatult läbi demilitariseeritud tsooni  Lõuna-Koreasse. Ameerika sõjaväelased kuulasid meid üle ja seejärel lubati meil Ameerika Ühendriikidesse immigreeruda. Sõitsime laevaga San Franciscosse Californias. Seal pakkus meile oma abi üks heategevusorganisatsioon. Hiljem kolisime Virginiasse, kus mõned tuttavad aitasid meil jalad alla saada. Mingi aja pärast kolisime Marylandi, et uut elu alustada.

Meile avaldasid muljet lihtsad asjad, nagu näiteks tolmuimeja. Kuna olime immigrandid, tuli meil kõvasti tööd rügada. Mul oli kurb vaadata, kuidas need, kes uues keskkonnas juba hästi hakkama said, uustulnukate olukorda enda huvides ära kasutasid. Peagi pärast Ameerikasse saabumist sain kokku vene õigeusu preestriga, kes ütles: „Te olete nüüd õnnistatud maal. Kui tahate elus edasi jõuda, hoidke omadest eemale.” Olin rabatud ja hämmingus. Kas me just ei peakski üksteist aitama?

1970. aastal tuli meie ukse taha Jehoova tunnistaja Bernie Battleman, et Piiblist rääkida. Ta oli kindlameelne ja otsekohene inimene just nagu meiegi. Vestlesime temaga pikki tunde. Kuna olin kasvanud üles õigeusu kiriku orbudekodus, olin kirikuliturgiaga hästi kursis. Kuid mul ei tulnud kunagi mõttessegi endale Piiblit hankida. Bernie aga ostis meile Piibli ja sõnas: „Ma kingin selle Piibli teile, kuna ma armastan teid.” Ta viis meid kokku ka Beniga, kes oli Valgevenest pärit tunnistaja ning rääkis vene keelt.

Ben ja ta naine vastasid Piibli abil kannatlikult mu küsimustele. Mina aga olin kindel, et tunnistajad on Pühakirja moonutanud. Eriti ajas mind vihale see, et nende väljaannete sõnul oli Maarjal ka teisi lapsi peale Jeesuse. Õpetas ju kirik midagi muud!

Helistasin ühele poolatarist sõbrannale ja palusin tal oma poolakeelsest Piiblist järele vaadata kirjakoht Matteuse 13:55, 56. Kui ta mulle need salmid ette luges, ei suutnud ma kuidagi uskuda, et Jeesusel olidki nooremad vennad. Sõbranna helistas ka oma tuttavale, kes töötas USA Kongressi raamatukogus Washingtonis, ja palus tal kontrollida neid salme kõigist seal olemasolevatest piiblitõlgetest. Ta kostis, et kõik need ütlevad ühte ja sama: Jeesusel oli vendi ja õdesid!

Mul oli ka tohutult teisi küsimusi: miks lapsed surevad? Miks rahvad sõdivad? Miks  ei saa inimesed üksteisest aru, isegi kui nad räägivad sama keelt? Piibli vastused vaimustasid mind. Sain teada, et Jumal ei taha, et inimesed kannataksid. Mind valdas suur rõõm, kui kuulsin, et võin uuesti näha lähedasi inimesi, kes on hukkunud erinevates sõjakonfliktides. Vähehaaval sai Jehoova mulle reaalseks.

Kord seisin oma ikoonide ees ja palusin, et Jumal aitaks mu poega, kes oli äsja naasnud Vietnami sõjast ja kannatas sügava emotsionaalse ängistuse all. Ühtäkki adusin, et ma ei peaks palvetama mitte ikoonide, vaid elava Jumala Jehoova poole. Rebisin pühapildid puruks ja nägin, et need pole midagi muud kui värvilised tinapaberid. Olin ostnud need kirikust, kuid tol õhtul viskasin ma need ära.

Mul ei olnud sugugi kerge kirikust lahkuda. Olid ju selle õpetused mind noorest peale saatnud. Kuid olin hakanud hindama piibliõpetusi enam kui midagi muud. Aasta hiljem läksin koos tütre ja abikaasaga vene õigeusu preestri juurde. Mul oli kaasas märkmik, kus oli palju küsimusi Piibli kohta ja nende alla olin kirjutanud piiblisalmid. Kui lugesin piiblikohad ette, vangutas preester pead ja ütles: „Sa oled eksiteel.” Ta lausus, et me ei tõstaks enam iialgi oma jalga üle tema läve.

See vahejuhtum pani mu kindlameelse, kuid uudishimuliku tütre Olja järele mõtlema. Ka tema hakkas Piiblit uurima ning peagi käis ta koos minuga Jehoova tunnistajate koosolekutel. Lasin end ristida 1972. aastal, Olja ristiti aasta hiljem.

Meie pere moto on olnud „Ela olevikus, lase lahti minevikust”. Niisiis ei kõhelnud me kunagi katsetada midagi uut, kui olime veendunud, et see on õige asi. Kui mu tütar ja mina saime Jumalaga lähedasemaks, tekkis meil tugev soov minna teiste juurde, et rääkida neile seda, mida olime Piiblist õppinud. Pean möönma, et alguses jäi mul oma otsekohesuse tõttu vajaka taktitundest ja vahel pidid kaaslased mu sõnu pehmendama. Kuid aja jooksul õppisin rääkima eri rahvustest ja erineva taustaga inimestega, kes ihkasid nii nagu minagi leida paremat elu.

Rääkisime järgnevatel aastatel tütrega tihti sellest, et kui raudne eesriie peaks kunagi langema, läheme Venemaale, et aidata oma rahvuskaaslastel Jumalat tundma õppida. Kui see 1990-ndate alguses juhtuski, täitis Olja selle unistuse meie mõlema eest. Ta kolis Venemaale ja oli seal täisajaline jumalateenija 14 aastat. Ta uuris paljudega Piiblit ja töötas Venemaa Jehoova tunnistajate harubüroos, kus ta aitas tõlkida piiblikirjandust inglise keelest vene keelde.

Nüüd olen ma voodihaige ja mu lapsed teevad kõik, mis nende võimuses, et mul oleks mugav olla. Ma olen Jumalale nii tänulik, et kuigi pidin nooremas eas palju kannatama, olen leidnud tõeliselt hea elutee. Samuti olen hakanud mõistma, mida tähendavad Piibli sõnad, mille pani kirja karjus Taavet: „Hingamisveele saadab ta [Jumal] mind; tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast!” (Laul 23:2, 3). *