Jeesus elas taevas vaimolendina, enne kui ta inimesena Petlemmas sündis. Ta on Jumala esimene loodu, ainus, kelle Jumal lõi vahetult. Seepärast on teda sobivalt nimetatud Jumala ainusündinud pojaks. Jeesus rääkis taevast sageli inimestega Jumala esindajana. Sel põhjusel on teda nimetatud Sõnaks. Ta tegutses ka Jumala abilisena ja osales kõige muu loomisel (Johannese 1:2, 3, 14). Enne inimeste loomist elas Jeesus koos Jumalaga taevas pikki ajastuid. (Loe Miika 5:1; Johannese 17:5.)

Jehoova siirdas püha vaimu kaudu Jeesuse elu taevast Maarja emaüsasse. Seega rasestus Maarja ilma mehe abita ja sünnitas poja. Inglid andsid tema sünnist teada kohalikele karjustele, kes elasid lageda taeva all ja valvasid öösel oma karju (Luuka 2:8—12). Niisiis ei sündinud Jeesus mitte südatalvel, vaid ilmselt oktoobri algul, kui ilm oli veel soe. Mõni aeg hiljem viisid Maarja ja ta abikaasa Joosep Jeesuse nende koju Naatsaretti, kus ta üles kasvas. Joosep hoolitses oma kasupoja Jeesuse eest. (Loe Matteuse 1:18—23.)

Kui Jeesus oli umbes 30-aastane, lasi ta end ristida ning Jumal teatas avalikult, et Jeesus on tema poeg. Seejärel hakkas Jeesus tegema tööd, milleks Jumal oli ta saatnud. (Loe Matteuse 3:16, 17.)

Jumal saatis Jeesuse õpetama inimestele tõde. Jeesus jagas õpetust Jumala kuningriigist, taevasest valitsusest, mis toob rahu kogu maale. Ta andis teada võimalusest elada igavesti (Johannese 4:14; 18:36, 37). Jeesus rääkis palju ka sellest, kuidas leida tõelist õnne (Matteuse 5:3; 6:19—21). Ta jättis meile eeskuju, mida järgida. Näiteks õpetas ta seda, kuidas täita Jumala tahet isegi raskustes. Kui teda halvasti koheldi, ei tasunud ta samaga. (Loe 1. Peetruse 2:21—24.)

Jeesus õpetas oma järelkäijatele, mida tähendab ennastohverdav armastus. Kuigi tal oli olnud taevas Isa kõrval väga auline positsioon, kuuletus ta alandlikult Isale ja tuli maa peale inimeste sekka. Mitte keegi ei saaks anda meile paremat eeskuju armastuses kui Jeesus. (Loe Johannese 15:12, 13; Filiplastele 2:5—8.)

Samuti saatis Jumal Jeesuse meie pattude eest surema (Johannese 3:16). Me kõik teeme pattu ehk teisisõnu oleme ebatäiuslikud ja patused. Seepärast me haigestumegi ja sureme. Erinevalt meist oli esimene inimene Aadam täiuslik. Ta oli patuta ja ei oleks kunagi pidanud surema ega haigeks jääma. Ent ta kaotas oma täiuslikkuse, olles Jumalale sõnakuulmatu. Meie pärisime Aadamalt patu ja selle palga surma. (Loe Roomlastele 5:12; 6:23.)

Jeesus, kes oli täiuslik inimene, ei surnud oma pattude, vaid meie pattude eest. Jeesuse surm võimaldab meil elada igavesti ja kogeda Jumala õnnistusi. (Loe 1. Peetruse 3:18.)