Igal aastal kuulutavad paavst ja teised usujuhid rahusõnumit lootuses, et jõuluajal täitub ingli teadaanne „rahu [olgu] maa peal inimeste seas, keda ta heaks kiidab”. Mõned võtavad Jeesuse sünni tähistamiseks ette palverännakuid.

Jõulurahu on parimal juhul ajutine. Näiteks 1914. aasta detsembris, kui Euroopas möllas esimene maailmasõda, tulid briti ja saksa sõdurid oma kaevikutest välja, et koos jõule tähistada. Nad pakkusid vastastikku toitu, jooki ja sigarette ning mängisid isegi koos jalgpalli. Kuid see vaherahu ei jäänud kestma. Üks briti sõdur mainis rindelt saadetud kirjas, et keegi saksa sõdur ütles talle: „Täna on meil rahu. Homme aga sõdid sina oma riigi ja mina oma riigi eest.”

„Meile sünnib laps, . . . kellele pannakse nimeks: . . . Rahuvürst! Suur on valitsus ja otsatu on rahu” (Jesaja 9:5, 6). Kas pole see prohvetiennustus Jeesus Kristusest julgustav? Jeesus ei sündinud siia ilma selleks, et tuua rahu ühel päeval aastas. Taevase valitsejana toob ta tõelise rahu, mis kestab igavesti.

„Et teil oleks minu [Jeesuse] kaudu rahu. Maailmas on teil raskusi, aga olge julged! Mina olen maailma ära võitnud” (Johannese 16:33). Jeesus aitab juba praegu oma järelkäijatel rahumeelsed olla. On tõsi, et kristlased kogevad raskusi. Kuid tänu Piiblile mõistavad nad, miks on maailmas kannatused ja kuidas Jeesus kestva rahu toob. Seepärast on neil meelerahu.

Järgides Jeesuse õpetusi, naudivad Jehoova tunnistajad seesugust rahu, hoolimata oma rahvusest, nahavärvist, etnilisest kuuluvusest või keelest. Võid selles oma silmaga veenduda, kui lähed mõnda nende kuningriigisaali koosolekule. Ehk nõustud sa nagu paljud teisedki, et selline rahu on parem ükskõik millisest rahust, mida jõuluajal kogetakse.