Sündisin Lääne-Virginia põhjaosas vaikses Moundsville’i linnakeses, mis asub Ohio jõe ääres. Kuna meie peres oli neli last, kellest kolm olid poisid, ei olnud meil kunagi igav. Olin vanuselt teine laps. Mu vanemad tegid kõvasti tööd ning olid ausad ja lahked inimesed. Me polnud küll jõukad, kuid kõik hädavajalik oli meil olemas. Meie vanemad on Jehoova tunnistajad, kes on püüdnud juba maast madalast meisse Piibli põhimõtteid juurutada.

Kui ma olin aga noorukieas, hakkas mu süda kõrvale kalduma sellest, mida mulle oli õpetatud. Kahtlesin, kas elu Piibli põhimõtete järgi on ikka mõttekas ja hea. Arvasin, et ainult absoluutne vabadus teeb tõeliselt õnnelikuks. Seepärast lõpetasin ma koguduse koosolekutel käimise. Ka mu vend ja õde järgisid minu halba eeskuju. Meie vanemad püüdsid meid igati aidata, kuid me ei võtnud neid kuulda.

Ma ei osanud aimatagi, et selle nii-öelda vabaduse tõttu, mida ma ihaldasin, sattun ma hoopis igasugu sõltuvuste küüsi. Kord, kui olin koolist koju minemas, pakkus üks sõber mulle sigaretti. Võtsin selle vastu. Alates sellest päevast läks minu elu täiskäigul allamäge. Hakkasin kasutama uimasteid, liigselt jooma ja ebamoraalset elu elama. Järgmiste aastate jooksul proovisin üha tugevamaid uimasteid ja jäin neist paljudest sõltuvusse. Langesin üha sügavamale ja hakkasin uimasteid müüma, et raha hankida.

Püüdsin oma südametunnistuse häält mitte kuulata, kuid ikkagi tuletas see mulle pidevalt meelde, et minu elustiil on vale. Arvasin aga, et olen juba liiga kaugele läinud ja et tagasiteed enam pole. Pidudel ja kontsertidel oli minu ümber palju inimesi, kuid tundsin end tihti üksikuna ja olin masenduses. Aeg-ajalt mõtlesin ka, kui head ja korralikud inimesed on mu vanemad, ning imestasin, kuidas ma küll nii kaugele olen triivinud.

Ehkki ma ise olin enda suhtes juba lootuse kaotanud, ei olnud seda teised. Aastal  2000 kutsusid mu vanemad mind Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendile. Läksin sinna üsna vastumeelselt. Mulle oli üllatuseks, et nägin seal ka oma venda ja õde, kes olid kogudusega läbikäimise lõpetanud.

Konvendil ringi vaadates tuli mul meelde, et olin aasta varem olnud samas kohas rokk-kontserdil. Nägin suurt kontrasti ja see liigutas mind südamepõhjani. Kontserdi ajal oli see paik täis prahti ja sigaretisuitsu. Enamik kontserdikülastajaid olid ebasõbralikud ja muusika mõjus masendavalt. Kuid konvendil olid mu ümber tõeliselt õnnelikud inimesed, kes tervitasid mind soojalt, kuigi ma polnud neid aastaid näinud. Konvendipaik oli puhas ja kõned, mis seal esitati, sisendasid lootust. Nägin, kui head mõju avaldab Piibli tõde, ja mõtlesin, miks ma selle küll hülgasin! (Jesaja 48:17, 18.)

Kohe pärast konventi tegin otsuse, et tahan kogudusse tagasi tulla. Konvent avaldas head mõju ka mu vennale ja õele, kes otsustasid samuti hakata koosolekutel käima. Kõigi meie kolmega alustati piibliuurimist.

Üks piiblisalm, mis mind eriti liigutas, oli Jaakobuse 4:8: „Saage Jumalaga lähedaseks, ja tema saab teiega lähedaseks.” Mõistsin, et kui tahan saada Jumalaga lähedaseks, tuleb mul oma elu korda seada. Kõige muu hulgas tuli mul lõpetada suitsetamine ning uimastite ja alkoholi kuritarvitamine (2. Korintlastele 7:1).

Katkestasin suhted oma vanade sõpradega ja leidsin endale uued sõbrad Jehoova teenijate hulgast. Eriti suureks toeks oli mulle see kogudusevanem, kes minuga Piiblit uuris. Ta helistas mulle tihti ja astus minu poolt läbi, et küsida, kuidas mul läheb. Siiamaani on ta üks mu parimaid sõpru.

2001. aasta kevadel pühendusin Jumalale ja lasin end ristida. Sedasama tegid ka mu vend ja õde. Võite kujutleda, millist rõõmu tundsid meie ema ja isa ning noorem vend selle üle, et meie pere saab jälle üheskoos Jehoovat teenida!

Varem arvasin, et Piibli põhimõtted on liiga piiravad, kuid praegu ma mõistan, et need pakuvad hindamatut kaitset. Piibel andis mulle jõudu loobuda uimastite tarbimisest ja müümisest ning saada ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks.

Olen rõõmus, et võin kuuluda Jehoova tunnistajate ülemaailmsesse vennaskonda. Need inimesed tõepoolest armastavad üksteist ja teenivad Jumalat üksmeelselt (Johannese 13:34, 35). Nende seast leidsin ka ühe väga erilise inimese — oma kalli naise Adrianne’i, keda ma kogu südamest armastan. Oleme väga õnnelikud, et võime oma Loojat üheskoos teenida.

Selle asemel et elada isekat elu, teen nüüd täisajaliselt vabatahtlikku tööd, õpetades inimestele, kuidas Jumala Sõna saab ka nende elu paremaks muuta. See töö pakub mulle kõige suuremat rõõmu. Võin öelda kindla veendumusega, et Piibel on muutnud minu elu. Nüüd olen leidnud tõelise vabaduse!