Alandlikkus on ülbuse ja uhkuse vastand. Alandlik inimene ei kohtle teisi kui alamaid. Ta teadvustab seda, et ta on ebatäiuslik, ja tajub oma piire.

Mooses ei lasknud võimul end pimestada. Sageli kipub olema nii, et kui anda inimesele mõjuvõimu, tuleb üsna pea ilmsiks, kas ta on alandlik või mitte. 19. sajandi kõnemees Robert Ingersoll väljendas seda järgmiselt: „Valdav osa inimesi suudab taluda ebaõnne. Kuid kui soovid näha, kes inimene tegelikult on, anna talle võimu.” Selles suhtes andis Mooses alandlikkuses suurepärast eeskuju. Miks võib nii öelda?

Mooses sai Jehoovalt suure võimu, kui too tegi talle ülesandeks olla Iisraeli juht. Kuid see ei teinud Moosest uhkeks. Mõelgem näiteks sellele, kuidas ta lahendas alandlikult pärandiõigusega seotud keerulise küsimuse (4. Moosese 27:1—11). See oli kaalukas küsimus, kuna langetatud otsus pidi olema õiguslikuks pretsedendiks tulevastele põlvedele.

Mida Mooses tegi? Kas ta mõtles, et Iisraeli juhina on ta pädev ise seda otsust tegema? Kas ta toetus oma võimekusele, aastatepikkusele kogemusele või sellele, kui hästi ta tunneb Jehoova mõtteviisi?

Uhke mees oleks ehk nii toiminud, kuid Mooses seda ei teinud. Piibli jutustus annab teada: „Mooses viis nende nõudeasja Jehoova ette” (4. Moosese 27:5). Mõelda vaid! Isegi pärast seda, kui Mooses oli 40 aastat juhtinud Iisraeli rahvast, ei lootnud ta iseendale, vaid Jehoovale. Sellest ilmnes hästi Moosese alandlikkus.

Mooses ei kaitsnud kiivalt oma võimu. Ta rõõmustas, kui Jehoova lubas ka teistel iisraellastel prohvetina teenida (4. Moosese 11:24—29). Kui Moosese äi soovitas tal osa töökoormast teistele delegeerida, võttis ta teda alandlikult kuulda (2. Moosese 18:13—24). Ja elu lõpuaastatel, olles ikka veel täies elujõus, palus Mooses Jehooval endale ametipärija määrata. Kui Jehoova valis välja Joosua, toetas Mooses seda noort meest kogu südamest, õhutades rahvast minema Joosua juhtimisel tõotatud maale (4. Moosese 27:15—18; 5. Moosese 31:3—6; 34:7). On selge, et Moosese silmis oli suur au olla Jumala kummardamises iisraellaste juht. Kuid ta ei pidanud võimu omamist mitte kunagi tähtsamaks teiste heaolust.

Me ei taha mitte kunagi lasta võimul või võimekusel end uhkeks teha. On oluline meeles pidada üht: selleks et Jehoova saaks meid kasutada, peab alandlikkus kaaluma üles meie võimekuse (1. Saamueli 15:17). Kui oleme tõeliselt alandlikud, püüame elada Piibli targa põhimõtte järgi „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele” (Õpetussõnad 3:5, 6).

Mooseselt võib õppida ka seda, et pole hea asetada liiga palju rõhku oma positsioonile või mõjuvõimule.

Kas meil tasub järgida Moosese eeskuju? Kindlasti! Kui arendame endas tõelist alandlikkust, teeme teiste inimeste elu kergemaks ja nad hakkavad meid rohkem armastama. Mis veelgi tähtsam, me muutume kalliks Jumal Jehoovale, kes ka ise ilmutab seda kaunist omadust (Laul 18:36). „Jumal on üleolevate vastu, kuid alandlikele ta osutab ärateenimata heldust” (1. Peetruse 5:5). Milline mõjuv põhjus jäljendada Moosese alandlikkust!