„Usk on kindlal alusel põhinev ootus loodetava suhtes, ilmselge tõendus tegelike asjade kohta, ehkki neid pole näha” (Heebrealastele 11:1). Inimene, kes usub Jumalasse, on kindel, et Jumal täidab kõik oma tõotused.

Moosese elus olid kesksel kohal Jumala tõotused (1. Moosese 22:15—18). Ta oleks võinud elada Egiptuses luksuslikku elu, kuid ta loobus sellest, et „lasta end koos Jumala rahvaga pigem halvasti kohelda kui tunda ajutist naudingut patust” (Heebrealastele 11:25). Kas see oli hetkeotsus, mida tal tuli hiljem kahetseda? Ei, kuna Piibel ütleb, et Mooses „jäi kindlaks, otsekui nähes Teda, kes on nähtamatu” (Heebrealastele 11:27). Ta ei kahetsenud kordagi usus tehtud valikuid.

Mooses püüdis tugevdada ka teiste usku. Mõelgem, mis juhtus siis, kui iisraellastele tundus, et nad on sattunud lõksu vaarao sõjaväe ja Punase mere vahele. Olles hirmul võimaliku õnnetuse pärast, kisendasid iisraellased Jehoova ja Moosese poole. Mida Mooses tegi?

Vaevalt Mooses teadis, et Jumal lõhestab peagi Punase mere, avades seeläbi iisraellastele pääsetee. Ent ta oli kindel, et Jumal võtab midagi ette, et oma rahvast kaitsta. Mooses tahtis, et teised iisraellased oleksid selles sama veendunud. Ta ütles rahvale: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Jehoova päästet, mille ta täna teile valmistab!” (2. Moosese 14:13). Kas Moosesel õnnestus kaasiisraellaste usku tugevdada? Jah õnnestus, kuna Piibel ütleb mitte ainult Moosese, vaid kõigi iisraellaste kohta: „Usu tõttu läksid nad Punasest merest läbi nagu kuiva maad mööda” (Heebrealastele 11:29). Moosese usk ei tugevdanud ainult teda, vaid kõiki, kes temast eeskuju võtsid.

Me võime olla nagu Mooses, kui meie eluviisist ilmneb, et usume Jumala tõotusi. Näiteks on Jumal tõotanud kanda hoolt meie aineliste vajaduste eest, kui tema teenimine on meie elus tähtsaimal kohal (Matteuse 6:33). Kuna enamik väärtustab tänapäeval üle kõige materiaalseid asju, võib meil olla raske seista vastu kiusatusele sama teha. Ent me võime olla kindlad, et kui teeme kõik endast oleneva, et hoida elu lihtsana ja keskenduda Jumala teenimisele, annab ta meile eluks vajaliku. Jehoova kinnitab: „Kindlasti ei jäta ma sind maha ega hülga sind mingil juhul” (Heebrealastele 13:5).

Samuti oleks hea aidata teistel usus kasvada. Näiteks aduvad targad lapsevanemad, milline suurepärane võimalus neil on õpetada oma lapsi Jumalasse uskuma. Kui lapsed kasvavad, on neil oluline mõista, et on olemas Jumal ning et ta on andnud meile hea ja halva mõõdupuud. Lisaks on lastel tähtis veenduda, et nende mõõdupuude järgi toimides saadab neid kindlasti kordaminek (Jesaja 48:17, 18). Vanemad teevad oma lastele hinnalise kingituse, kui sisendavad neisse usku, et Jumal „on olemas ja et ta annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad” (Heebrealastele 11:6).