Olen lapsest saadik armastanud loodust. Kasvasin üles Jyväskyläs Kesk-Soomes. Meie pere võttis sageli ette retki kaunitesse metsadesse ja järvede äärde, mis meie kodulinna ümbritsesid. Samuti armastan väga loomi. Lapsena tahtsin kaisutada igat kassi ja koera, keda nägin. Kui ma suuremaks sain, häiris mind väga see, et inimesed kohtlevad loomi sageli halvasti. Aja möödudes liitusin ühe loomakaitseorganisatsiooniga, kus kohtasin teisigi mõttekaaslasi.

Võitlesime aktiivselt loomade õiguste eest. Levitasime lendlehti, korraldasime protestimarsse ning meeleavaldusi karusnahapoodide ja loomkatseid tegevate laboratooriumite vastu. Moodustasime isegi uue loomakaitseorganisatsiooni. Kuna kasutasime oma eesmärkide saavutamiseks radikaalseid meetmeid, sattusime alalõpmata võimudega pahuksisse. Mind vahistati mitmel korral ja minu vastu algatati kohtuasju.

Lisaks sellele, et võitlesin loomade õiguste eest, läksid mulle korda ka teised maailma probleemid. Viimaks olin seotud paljude eri organisatsioonidega, muu hulgas Greenpeace’i ja Amnesty Internationaliga, mis kaitseb inimõigusi. Pühendusin täielikult nende organisatsioonide toetamisele. Võtsin aktiivselt sõna vaeste, nälgivate ja teiste abivajavate inimeste kaitseks.

Lõpuks aga mõistsin, et ma ei suuda maailma parandada. Kuigi nendel organisatsioonidel läks korda mõningaid väikseid probleeme kõrvaldada, tundus, et suured probleemid läksid ainult hullemaks. Mulle näis, nagu oleksid mingid kurjad jõud haaranud kogu maailma enda võimusse ning mitte keegi ei hoolinud mitte millestki. Tundsin end jõuetuna.

Mind valdas seetõttu suur kurbus ja ma hakkasin Jumala ning Piibli peale mõtlema.  Olin varem Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud. Kuigi mulle meeldis see, et tunnistajad on lahked ja minust huvitatud, ei olnud ma tollal valmis oma eluviisi muutma. Nüüd aga oli olukord teine.

Võtsin välja oma Piibli ja asusin seda lugema. See oli tõeline palsam mu hingele. Panin Piiblis tähele mitmeid kohti, kus õpetatakse inimesi loomade eest hästi hoolt kandma. Näiteks öeldakse seal: „Õige hoolib oma looma hingest” (Õpetussõnad 12:10, P 1997). Samuti mõistsin, et Jumal ei põhjusta maailma probleeme. Pigem on olukord maailmas nii halva suuna võtnud seetõttu, et enamik inimesi eirab Jumala juhatust. Mind puudutas sügavalt see, kui lugesin Jehoova armastusest ja kannatlikkusest (Laul 103:8—14).

Umbes sel ajal leidsin kupongi, millega sai tellida raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, ja saatsin selle ära. Peagi tuli mu ukse taha üks Jehoova tunnistajatest abielupaar ja nad pakkusid mulle piiblikursust, millega ma nõustusin. Hakkasin käima ka kuningriigisaalis koosolekutel. Nii juurdus mu südames armastus Piibli tõdede vastu.

Piibel andis mulle jõudu oma elus suuri muudatusi teha. Lõpetasin suitsetamise ja purjutamise. Korrastasin oma välimust ja jätsin maha ropendamise. Samuti muutsin oma suhtumist võimudesse (Roomlastele 13:1). Hülgasin ka liiderliku eluviisi, mis oli mulle nii omane olnud.

Kõige raskem aga oli mul hakata õigesti suhtuma ühiskondlikesse organisatsioonidesse. See ei toimunud üleöö. Algul tundsin, et oleksin reetur, kui neist organisatsioonidest välja astun. Ent ajapikku hakkasin mõistma, et Jumala kuningriik on meie maailma ainus tõeline lootus. Otsustasin, et pühendun täielikult Jumala kuningriigi töö toetamisele ja sellele, et teistele kuningriigi kohta teadmisi jagada (Matteuse 6:33).

Ühiskondliku aktivistina oli mul tavaks jagada inimesed kaheks: headeks ja halbadeks, ning nende vastu, kes olid minu silmis halvad, olin valmis tegutsema. Piibel on vabastanud mind sellisest tugevast vihast. Selle asemel püüan kõikide inimeste vastu arendada kristlikku armastust (Matteuse 5:44). Üks viis teisi armastada on jagada nendega Jumala kuningriigi head sõnumit. Mul on hea meel näha, kuidas see tänuväärne töö edendab rahu ja õnne ning pakub inimestele tõelist lootust.

Ma olen leidnud meelerahu sellest, et olen usaldanud asjad Jehoova kätesse. Samuti olen veendunud, et Loojana ei lase ta igavesti loomi ja inimesi halvasti kohelda ega luba meie imekaunil maakeral hävida. Vastupidi, oma kuningriigi kaudu heastab ta peagi kogu kahju, mis maale ja loodule on tehtud (Jesaja 11:1—9). Mulle ei paku suurt rahuldust mitte ainult nende Piibli tõdede teadmine, vaid ka see, et saan aidata teistel neid tõdesid uskuma hakata. Ma ei tunne enam vajadust maailma ise parandada.