Kasvasin üles Tšiili pealinnas Santiagos piirkonnas, kus narkootikumid, tänavajõugud ja kuritegevus olid laialt levinud. Kui olin viieaastane, mõrvati mu isa. Pärast seda hakkas ema elama koos ühe julma mehega. Saime emaga ta käest tihti peksa. Tollal saadud hingehaavad avaldavad mu elule siiani mõju.

Suuremaks saades muutusin kodus kogetud halva mõju tõttu äärmiselt vägivaldseks. Kuulasin hevimuusikat, jõin ohjeldamatult ja vahel tarvitasin narkootikume. Sattusin tihti tänavakaklustesse narkoärikatega, kes püüdsid mulle korduvalt otsa peale teha. Kord palkas rivaalitsev jõuk ühe kurikuulsa palgamõrvari mind tapma, kuid mul õnnestus tema käest kõigest ühe torkehaavaga minema pääseda. Teisel korral sattusin rühma narkoärikate kätte, kes sihtisid mu pead revolvriga ja tahtsid mu üles puua.

1996. aastal armusin naisesse nimega Carolina ja 1998. aastal me abiellusime. Kui meile sündis esimene poeg, tekkis mul tõsine hirm, et võin muutuda vägivaldse loomuse tõttu oma kasuisa sarnaseks ning hakata naist ja last peksma. Niisiis otsisin abi kohalikust rehabilitatsioonikeskusest. Sain ravi ja käisin teraapias, kuid sellest polnud mingit tolku. Ägestusin ka edaspidi iga väiksemagi asja peale — oli selge, et ma ei suuda end talitseda. Kuna ma ei soovinud oma pereliikmetele halba, otsustasin mõtlematult endalt elu võtta. Õnneks ei läinud see mul korda.

Olin olnud palju aastaid ateist, kuid ma tahtsin Jumalasse uskuda. Niisiis lävisin mõnda aega evangelistliku rühmitusega. Samal ajal hakkas mu naine uurima Piiblit Jehoova tunnistajatega. Ma vihkasin tunnistajaid ja karjusin mitmel korral nende aadressil roppusi. Nemad aga jäid minu üllatuseks alati rahulikuks.

Kord palus Carolina mul oma Piiblist järele vaadata kirjakoha Laul 83:19. See salm näitab selgelt, et Jumala nimi on Jehoova. Olin hämmingus, kui mõistsin, et minu religioonis oli räägitud küll jumalast, kuid ma ei teadnud midagi Jehoovast.  2000. aasta alguses hakkasin ka mina tunnistajatega Piiblit uurima.

Piiblit uurides leidsin suurt lohutust sellest, kui sain teada, et Jehoova on kaastundlik ja andestav Jumal. Näiteks öeldakse kirjakohas 2. Moosese 34:6, 7: „Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu.”

Sellest hoolimata polnud mul kerge õpitu järgi elada. Võtsin endale pähe, et ma ei suuda kunagi oma vägivaldset loomust talitsema hakata. Iga kord, kui olin endast välja läinud, sain tuge Carolina lahketest sõnadest. Ta tuletas mulle meelde, et Jehoova näeb mu püüdeid. Tema toetus andis mulle jõudu ikka edasi pingutada, et Jehoovale meelepärane olla, kuigi tundsin sageli, et minust küll asja ei saa.

Ühel päeval palus mu piibliõpetaja Alejandro mul lugeda ette kirjakoha Galaatlastele 5:22, 23. Nendes salmides öeldakse, et Jumala vaimu vili on „armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, usk, tasadus, enesevalitsus”. Alejandro selgitas, et mul ei ole võimalik neid omadusi omast jõust arendada, vaid ma vajan selleks Jumala püha vaimu. Selle mõistmine muutis täielikult mu vaatenurka.

Hiljem viibisin ühel Jehoova tunnistajate suurel kokkutulekul. Seal nähtud kord, puhtus ja sõbralikud inimesed veensid mind selles, et olen leidnud õige religiooni (Johannese 13:34, 35). Lasin end ristida veebruaris 2001.

Tänu Jehoovale on minust kui endisest vägivaldsest mehest saanud rahuarmastav mees. Tunnen, et ta on mind välja tõmmanud porimülkast, millest ma omal jõul ei suutnud välja rabeleda. Paljud vihkasid mind, ja seda asja eest. Nüüd aga on mul hea meel, et mul on teistega rahumeelsed suhted ning võin koos naise ja kahe pojaga Jehoovat teenida.

Mu sugulased ja kunagised sõbrad ei suuda ära imestada, kui palju ma olen muutunud. Tänu sellele on mitmed neist hakanud Piibli tõe vastu huvi tundma. Samuti on mul olnud suurepärane võimalus aidata teistel Jehoovaga sõbraks saada. Mulle on valmistanud rohkesti rõõmu selle nägemine, kuidas Piibli tõde on ka nende elu muutnud.