Betaania oli külake, mis asus Jeruusalemmast umbes kolme kilomeetri kaugusel (Johannese 11:18). Mõni nädal enne Jeesuse surma juhtus seal midagi kohutavat. Ootamatult haigestus Jeesuse hea sõber Laatsarus ja suri.

Kui Jeesus seda kuulis, ütles ta oma jüngritele, et Laatsarus magab ja et ta kavatseb tema üles äratada (Johannese 11:11). Jüngrid aga ei saanud temast aru, seepärast ütles ta neile otse: „Laatsarus on surnud” (Johannese 11:14).

Neli päeva pärast matust tuli Jeesus Betaaniasse ja soovis Laatsaruse õde Martat lohutada. Marta sõnas: „Kui sa oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surnud” (Johannese 11:17, 21). Jeesus vastas: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usku üles näitab, saab elavaks, isegi kui ta sureb” (Johannese 11:25).

Jeesus tõendas, et need sõnad pole tühi lubadus. Ta läks haua juurde ja hüüdis: „Laatsarus, tule välja!” (Johannese 11:43). Pealtvaatajate üllatuseks tuligi surnud mees hauast välja.

Jeesus oli varem vähemalt kaks inimest ellu äratanud. Ühel juhul äratas ta surnuist ellu Jairuse tütre. Enne seda ütles Jeesus ka tema kohta, et ta magab (Luuka 8:52).

On huvitav, et kui Laatsarus ja Jairuse tütar surid, rääkis Jeesus surmast kui unest. See on hea võrdlus. Miks? Magamine on teadvuseta olek ja kirjeldab sobivalt puhkust valust ja kannatustest. (Koguja 9:5; vaata kasti  „Surm on nagu sügav uni”.) Jeesuse esimesed jüngrid mõistsid hästi, milline on surnute tegelik seisund. „Encyclopedia of Religion and Ethics”  märgib: „Jeesuse järelkäijate meelest oli surm võrreldav magamisega, haud aga oli puhkekoht . . . neile, kes olid surnud Jumalale ustavalt.”

On lohutav teada, et surnud magavad surmaund ega pea piinlema. Niisiis pole surmas mitte midagi mõistatuslikku ja me ei pea seda kartma.

Kuigi on meeldiv öösel hästi välja puhata, siis ilmselt ei sooviks keegi magama jäädagi. Miks me võime loota, et need, kes on surmaunes, saavad taas elavaks, nii nagu see oli Laatsaruse ja Jairuse tütre puhul?

Iiob tõstatas samasuguse küsimuse, kui ta tundis, et on suremas. Ta küsis: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Iiob 14:14).

Kõikvõimsa Jumala poole pöördudes vastas Iiob ise oma küsimusele sõnadega „Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (Iiob 14:15). Iiob oli kindel, et Jehoova igatseb aega, kui ta oma ustavad teenijad üles äratab. Kas Iiobi soov oli tühipaljas unelm? Kaugel sellest!

Jeesuse sooritatud ülesäratamised tõendasid, et Jumal andis talle väe surma üle. Õigupoolest ütleb Piibel, et Jeesusel on praegu „surma . . . võtmed” (Ilmutus 1:18). Niisiis teeb Jeesus peagi lahti haua väravad, just nagu ta käskis Laatsaruse haua eest kivi ära lükata.

Piiblis räägitakse korduvalt ülestõusmislootusest. Ingel kinnitas prohvet Taanielile: „Puhka ning tõuse oma liisuosaks päevade lõpus” (Taaniel 12:13). Jeesus ütles saduseridele, juudi usujuhtidele, kes eitasid ülestõusmist: „Te eksite, kuna te ei tunne pühakirja ega Jumala väge” (Matteuse 22:23, 29). Paulus sõnas: „Mul on lootus Jumala peale . . . , et tuleb nii õigete kui ka ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15).

Millal toimub õigete ja ülekohtuste ülestõusmine? Ingel ütles õiglasele mehele Taanielile, et ta äratatakse üles „päevade lõpus”. Ka Marta uskus, et ta vend Laatsarus „tõuseb üles, kui tuleb ülestõusmine viimsel päeval” (Johannese 11:24).

Piibel seostab seda viimset päeva Kristuse kuningriigivalitsusega. Paulus kirjutas: „Sest ta [Kristus] peab valitsema kuningana, kuni Jumal on pannud kõik vaenlased tema jalgade alla. Viimse vaenlasena peab kõrvaldatama surm” (1. Korintlastele 15:25, 26). See on tähtis põhjus, miks paluda, et Jumala kuningriik tuleks ja et Jumala tahe täituks maa peal. *

Nii nagu Iiob kindlalt uskus, soovib Jumal surnud üles äratada. Kui see päev koidab, kõrvaldatakse surm. Siis ei kerki enam kellelgi küsimus, kas surm on kõige lõpp.