Piiblis öeldakse, et aaloed kasutati riiete ja voodite lõhnastamiseks (Laul 45:9; Õpetussõnad 7:17; Ülemlaul 4:14). Piiblis mainitud aaloed tehti tõenäoliselt kotkapuust (Aquilaria). Pehkides eritab kotkapuu hästi lõhnavat õli ja vaiku. Puit jahvatati pulbriks ning seda müüdi „aaloe” nime all. *

Piibel võrdleb Iisraeli telke „Issanda istutatud aaloepuudega” (4. Moosese 24:5, 6, P 1997). See võib viidata kotkapuu kujule: puu kasvab kuni 30 meetri kõrguseks ja on laia võraga. Kuigi tänapäeva Iisraelis seda puud ei kasva, ütleb üks teatmeteos, et „ei saa kuidagi välistada, et seda ja teisi puid, mida [selles piirkonnas] praegu ei leidu, poleks võidud kasvatada tollal tihedasti asustatud ja majanduslikult õitsvas Jordani orus”. („A Dictionary of the Bible”.)

Jumala Seaduses oli sätestatud, et templis toodavad ohvrid ei tohtinud olla vigased. Niisugused ohvrid polnud Jumalale vastuvõetavad (2. Moosese 23:19; 3. Moosese 22:21—24). Esimesel sajandil elanud juudi kirjamehe Philoni sõnul uurisid preestrid tol ajal loomi koonust sabaotsani, veendumaks, et neil pole küljes ühtki viga.

Õpetlane Ed Sanders ütleb, et ilmselt andsid templiametnikud „usaldusväärsetele ohvriloomade müüjatele õiguse müüa vaid selliseid loomi ja linde, kelle preestrid olid eelnevalt üle vaadanud. Sel juhul pidi kaupmees andma ostjale mingi kirjaliku tõendi, mis kinnitaks, et loom on veatu”.

2011. aastal leidsid arheoloogid templi ümbrusest ühe sellise kirjaliku tõendi: mündisuuruse savipitseri, mis pärineb ajavahemikust 1. sajand e.m.a kuni aasta 70 m.a.j. Arheoloogid on sellel olevad kaks arameakeelset sõna tõlkinud vastega „puhas Jumalale”. Arvatavasti kinnitasid templiametnikud sellise märgi asjadele, mis olid mõeldud rituaalseks kasutamiseks, ja loomadele, keda ohverdati.