Mul on lapsepõlvest helged mälestused. Elasime vanematega Lõuna-Prantsusmaal ühes talumajas. Mulle meeldis isa tehtud kiigel kiikuda ja aias ringi joosta. 1966. aastal tulid meie juurde Jehoova tunnistajad ning isa vestles nendega mitmel korral pikalt. Kõigest seitse kuud hiljem otsustas ta hakata Jehoova tunnistajaks. Varsti käis emagi isa jälgedes. Kasvasin üles peres, kus valitses armastav õhkkond.

Minu terviseprobleemid algasid vahetult pärast seda, kui naasime Hispaaniasse, mu vanemate kodumaale. Mul tekkis kätes ja pahkluudes terav valu. Käisime kaks aastat arstide vahet, kuni lõpuks sattusime ühe nimeka reumatoloogi juurde, kes ütles tõsiselt: „Kahjuks pole enam midagi teha.” Ema puhkes nutma. Mäletan, kuidas selles kõledas hallis ruumis kõmasid niisugused kummalised väljendid nagu krooniline autoimmuunne haigus ja juveniilne polüartriit. * Kuigi kümneaastasena ei saanud ma paljust aru, mõistsin, et olukord on halb.

Arst pani ette saata mind lastesanatooriumisse. Sealne sünge hoone tekitas minus kõhedust. Sanatooriumis valitses karm kord: nunnad lõikasid mul juuksed maha ja käskisid panna selga ilmetud vormiriided. Olin väga kurb ja mõtlesin, kuidas ma küll toime tulen.

Kuna olin lapsest peale koos vanematega Jehoovat teeninud, ei olnud ma nõus täitma katoliiklaste rituaale. Nunnadel oli raske seda mõista. Anusin Jehoovat, et ta ei jätaks mind. Tundsin peagi enda ümber tema kaitsvat kätt, olin nagu laps hoolitseva isa soojas embuses.

Vanematel lubati mind laupäeviti põgusalt külastada. Nad tõid mulle lugemiseks piiblilisi väljaandeid, et võiksin usku tugevana hoida. Üldiselt ei tohtinud lastel olla oma raamatuid, aga minul lubasid nunnad need väljaanded alles jätta, samuti Piibli, mida iga päev lugesin. Rääkisin teistele tüdrukutele, et tuleb aeg, kui inimesed  elavad maises paradiisis ja keegi pole enam haige (Ilmutus 21:3, 4). Kuigi aeg-ajalt valdas mind kurbus- ja üksildustunne, olin rõõmus, et mu usk Jehoovasse muutus aina tugevamaks ja et õppisin teda rohkem usaldama.

Pärast pool aastat kestnud ravi, mis mulle tundus terve igavik, saatsid arstid mind koju. Ehkki mu tervis polnud paremaks läinud, olin nii rõõmus, et sain jälle koos vanematega olla. Mu liigeste kahjustus süvenes ja tekitas üha rohkem valu. Teismeikka jõudes olin väga nõrga tervisega. Sellest hoolimata lasin end 14-aastaselt ristida. Olin otsustanud teenida oma taevast isa nii hästi, kui suudan. Vahel olin aga Jumalas pettunud. Palvetasin tema poole: „Miks just mina? Palun tee mind terveks. Kas sa siis ei näe, kui palju ma kannatan?”

Noorukiiga oli mulle eriti raske. Pidin leppima tõsiasjaga, et ma ei saa terveks. Võrdlesin end alatasa oma sõpradega, kes pakatasid tervisest ja olid nii elurõõmsad. Tundsin end nende kõrval alaväärsena ja tõmbusin endasse. Vanemad ja sõbrad olid mulle aga suureks toeks. Meenutan heldimusega Aliciat, kes oli minust 20 aastat vanem ja kellega saime väga headeks sõpradeks. Tänu tema abile ei mõelnud ma enam nii palju oma haigusele ja probleemidele, vaid õppisin tundma huvi teiste käekäigu vastu.

Kui olin 18-aastane, halvenes mu tervis järsult. Isegi koguduse koosolekutel käimine kurnas mind tohutult. Ometi pühendasin kogu vaba aja sellele, et süvitsi Piiblit uurida. Iiobi ja Laulude raamat aitas mul mõista, et praegu hoolitseb Jehoova meie eest peamiselt vaimselt, mitte füüsiliselt. Sagedased palved andsid mulle „jõu, mis ületab tavapärase” ja „Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted” (2. Korintlastele 4:7; Filiplastele 4:6, 7).

22-aastaselt pidin leppima eluga ratastoolis. Kartsin, et inimesed ei märka enam mitte mind, vaid ratastooli, kus istub üks hädine naine. Tegelikult andis ratastool mulle tagasi iseseisvuse. See polnud sugugi tülinaks, vaid hoopis abiks. Mu sõbranna Isabel tegi mulle ettepaneku, et võiksin seada endale eesmärgiks käia ühel kuul koos temaga 60 tundi jumalasõna kuulutamas.

Alguses tundus see mõte mulle naeruväärne. Ent ma palusin Jehoovalt abi ning vanemate ja sõprade toel saingi hakkama. Kuu möödus lennates. Enda üllatuseks olin saanud üle oma kartustest ja piinlikkustundest. Olin nii vaimustunud, et 1996. aastal otsustasin hakata üldpioneeriks ehk teha kuulutustööd 90 tundi kuus. See oli üks parimaid otsuseid minu elus: sain Jumalaga lähedasemaks ja isegi füüsiliselt tugevamaks. Kuulutustööl sain rääkida oma usust paljudele inimestele ning aidata mõnel neist jumalateenijaks saada.

2001. aasta suvel sattusin raskesse autoavariisse, kus murdsin mõlemad jalad. Haiglavoodis lebades piinlesin tugevate valude käes ning palvetasin tasasel häälel: „Oo, Jehoova, palun ära jäta mind!” Seejärel küsis üks naine mu palatist: „Kas te olete Jehoova tunnistaja?” Mul polnud jõudu vastata, niisiis noogutasin peaga. „Ma tean teie inimesi! Mulle meeldib teie ajakirju lugeda,” lausus ta. Need sõnad paitasid mu hinge. Olin nii rõõmus, et sain isegi selles armetus olukorras Jehoovast tunnistust anda.

Kui ma veidi kosusin, tahtsin ka teistele Jehoovast rääkida. Olgugi et mu jalad olid kipsis, sõidutas ema mind ratastooliga palatis ringi. Rääkisime iga päev paari haigega, küsisime, kuidas neil läheb, ning pakkusime piiblilist kirjandust. See väsitas mind, kuid Jehoova andis mulle vajaminevat jõudu.

Viimastel aastatel on valud tugevamaks muutunud. Peale selle suri mu armas isa. Püüan siiski positiivne olla. Mis mulle selles abiks on? Kui  vähegi võimalik, püüan olla koos sõprade ja sugulastega, sest see aitab mul mõtted mujale viia. Üksi olles meeldib mulle lugeda, Piiblit uurida või telefoni teel kuulutada.

Samuti püüan rõõmu tunda väikestest asjadest, nagu tuuleõhust, mis mu nägu silitab, ja lõhnavatest lilledest. Mul on kuhjaga põhjust Jehoovale tänulik olla. Lisaks võib hea huumorimeel teha imesid. Kord, kui olin kuulutustööl ja üks sõber lükkas mu ratastooli, peatus ta korraks, et märkmeid teha. Ühtäkki veeresin ratastooliga nõlvakust alla ja põrutasin vastu seisvat autot. Olime mõlemad väga ehmunud. Ent kui nägime, et midagi tõsist ei juhtunud, saime kõhutäie naerda.

On palju asju, mida ma praegu teha ei saa, kuid mida väga sooviksin teha. Sulgen sageli silmad ja nii-öelda avan oma väikse akna Jumala tõotatud uude maailma (2. Peetruse 3:13). Kujutlen, et olen terve ja saan kõndida ning naudin elu täiel rinnal. Mulle on südamelähedased kuningas Taaveti sõnad „Oota Jehoovat, ole vahva, ja su süda olgu kindel!” (Laul 27:14). Kuigi olen muutunud iga päevaga üha põduramaks, on Jehoova teinud mind tugevaks.