Rooma impeeriumis sattusid paljud orjusse sõjakäigu või röövimise tagajärjel. Kinnivõetud inimesed müüdi maha ning üldjuhul ei näinud nad oma kodukohta või pereliikmeid enam kunagi.

Suur osa orje, kes töötas kaevandustes, suri ränga töö tõttu, põllutöölistel ja majateenijatel oli aga kergem põli. Orjale võidi kaela panna raudvõru, mille pealiskirjas või ripatsil lubati tasu selle eest, kui keegi viib ärakaranud orja tema omanikule tagasi. Korduvalt põgeneda üritanud orjadele tehti vahel otsaesisele põletusmärk. Tihti oli selleks F-täht, mis tulenes ladinakeelsest sõnast fugitivus (põgenik).

Piibli Fileemoni raamat räägib sellest, kuidas apostel Paulus saadab ärakaranud orja Oneesimose tagasi ta omaniku Fileemoni juurde. Paulus anus oma armast sõpra Fileemonit, et ta võtaks Oneesimose lahkesti vastu, kuigi tal olnuks õigus põgenenud orja karmilt karistada (Fileemonile 10, 11, 15—18).

Foiniikia, mis asus enamjaolt tänapäeva Liibanoni alal, oli kuulus Tüürose purpuri poolest, mis sai oma nime samanimelise linna järgi. Muistse Iisraeli kuningas Saalomon lasi oma templi sisustamisel kasutada purpurpunast lõnga, mida valmistas üks Tüürose meistrimees (2. Ajaraamat 2:12, 13).

Tüürose purpur oli oma aja väärtuslikem värvaine paljuski seetõttu, et selle valmistamiseks pidi nägema kõvasti vaeva. Esmalt kogusid kalurid merest suurel hulgal ogakodalaste sugukonda kuuluvaid tigusid. * Ühe pealisrõiva värvimiseks läks neid vaja tervelt 12 000. Järgmisena võeti mereteod karpidest välja ja nende purpurinäärmed eemaldati. Värvimeistrid segasid need soolaga ning jätsid saadud massi kolmeks päevaks värske õhu ja päikese kätte. Seejärel asetasid nad segu kaetud anumasse ja kuumutasid seda mitu päeva merevees.

Tänu vilkale kaubandustegevusele ja mitmetele asumaadele olid foiniiklased aastasadu tuntud kui Tüürose purpuri tootjad ja müüjad. Sellest, et nad värvi tootsid, annavad tunnistust muistised, mida on leitud kogu Vahemere ümbrusest, isegi kaugel läänes asuvast Cádize linnast Hispaanias.