KES oli Thomas Emlyn ja mis ajendas teda tõe eest seisma? Mida me võime temalt õppida?

Neile küsimustele vastuse saamiseks tuleb minna ajas tagasi 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Inglismaale ning Iirimaale. Inglise kirikul oli toona märkimisväärne võim. Paljud protestandid ja protestantlikud rühmitused olid kirikuga vaenujalal.

Kesk niisuguseid olusid sündis 27. mail 1663 Inglismaal Lincolnshire’is Stamfordis Thomas Emlyn. 19-aastaselt pidas ta oma esimese jutluse. Hiljem sai temast ühe Londoni krahvinna kaplan ning mõne aja pärast kolis ta Iirimaale Belfasti.

Belfastis hakkas Emlyn pidama jumalateenistusi kihelkonna kirikus. Pärastpoole oli ta kirikuõpetaja mitmetes kohtades, muu hulgas Dublinis.

Noil päevil uuris Emlyn hoolega Piiblit. Selle käigus tekkisid tal kahtlused kolmainuõpetuse suhtes, mida ta varem oli siiralt uskunud. Evangeeliume uurides veendus ta, et need toetavad tema arusaama.

Esialgu jättis Emlyn oma mõtted enda teada. Dublini kirikus, kus ta töötas, märkasid aga mõned, et ta ei viita jutlustes enam kolmainsusele. Adudes, et mitte kõik ei rõõmusta tema avastuste üle, kirjutas ta: „Ma mõistan, et pärast seda, kui olen enda seisukohad avalikustanud, ei saa ma jätkata praegusel ametipostil.” 1702. aasta juunis nõudsid kaks Emlyni kolleegi talt aru, miks ta on jutlustest kolmainuõpetuse välja jätnud. Emlyn nentis, et ta ei usu enam seda, ning ütles, et võib ameti maha panna.

Paar päeva hiljem läks ta Dublinist Inglismaale. Ent kahe ja poole kuu pärast naasis ta Dublinisse, et seal mõned asjad korda ajada ning siis lõplikult Londonisse kolida. Tahtes oma vaateid kaitsta, andis ta Dublinis välja raamatu „An Humble Inquiry Into the Scripture — Account of Jesus Christ”. Selles tõestas ta Pühakirja abil, miks Jeesus ei saa olla kõigekõrgem Jumal. Emlyni endised koguduseliikmed said seepeale maruvihaseks ja esitasid tema vastu ametliku kaebuse.

Emlyn arreteeriti ning toodi 14. juunil 1703 Dublinis asuva Kuninga Kohtu divisjoni ette. Oma teoses „True Narrative of the Proceedings” kirjutas Emlyn: „Mind süüdistati selles, et ma olen kirjutanud ja välja andnud raamatu, milles ma Jumalat teotavalt ja pahatahtlikult väidan, et Jeesus pole võrdne Jumalaga, Isaga.” Kohtuprotsess  oli täielik farss. Iiri kiriku seitse piiskoppi istusid kohtunikega samal pingil. Emlynile ei antud võimalust end kaitsta. Kohtuistungi lõpus sõnas Iirimaa ülemkohtunik Richard Pyne vandekohtunikele, et kui nad ei langeta ootuspärast otsust, tasub neil arvestada sellega, et „kohal viibivad [Emlyni] isandad, piiskopid”. Sellega võis ta vihjata, et neid võidakse karmilt karistada.

Kui Emlyn süüdi tunnistati, soovitas peaprokuröri abi tal oma eksimust möönda, kuid Emlyn keeldus. Talle tehti trahv ja ta mõisteti aastaks vangi. Kuna ta aga polnud võimeline trahvi tasuma, istus ta vangis kaks aastat, kuni üks ta sõber veenis ametivõime trahvisummat vähendama. Ta vabastati 21. juulil 1705. Talle osaks saanud avaliku teotuse tõttu lausus ta: „Ma kannatan selle nimel, mis on minu arvates tema [Jumala] tõde ja auhiilgus.”

Emlyn kolis Londonisse, kus ta mingi aja möödudes hakkas lävima ühe teise piibliõpetlasega, William Whistoniga. Ka tema oli sattunud põlu alla, kuna oli avaldanud materjali selle kohta, mida uskus olevat Piibli tõe. Whiston pidas Emlynist lugu, nimetades teda „esimeseks ja peamiseks vana kristluse tunnistajaks”.

William Whistoni ja ühe teise auväärt õpetlase, Isaac Newtoni sarnaselt mõistis Emlyn, et Piibel ei toeta kolmainuõpetust, millest räägib Athanasiose usutunnistus. Ta selgitas: „Pärast tõsist asjade üle järelemõtlemist ja Pühakirja uurimist . . . , pidasin ma . . . õigeks muuta oma seisukohta seoses kolmainuõpetusega.” Ta järeldas, et „Jeesus Kristuse Jumal ja Isa on üksi kõrgeim olend”.

Mis aitas Emlynil sellise järelduseni jõuda? Ta leidis palju piiblisalme, mis osutasid erinevustele Jeesuse ja ta Isa vahel. Toome mõne näite. (Kursiivis on Emlyni kommentaarid piiblisalmide kohta.)

•  Johannese 17:3 Kristuse kohta pole eales öeldud, et ta on tõeline Jumal või nii jumalik, et ta võiks olla ainus Jumal. Üksnes Isa on nimetatud „ainsaks tõeliseks Jumalaks”.

•  Johannese 5:30 Poeg ei tee iseenda, vaid Isa tahtmist.

•  Johannese 5:26 Elu on andnud talle Isa.

•  Efeslastele 1:3 Üldiselt nimetatakse Jeesus Kristust Jumala Pojaks, ent Isa ei nimetata kusagil Jumala Isaks, olgugi et sageli öeldakse tema kohta meie Issanda Jeesuse Isa.

Olnud kaalunud kõiki tõendeid, lausus Emlyn veendunult: „Pühakirjas ei leidu ühtki salmi, kus oleks sõnaselgelt öeldud, et Isa, Poeg ja Püha Vaim on üks ja seesama isik.”

Paljud ei julge tänapäeval kaitsta Piibli õpetusi. Emlyn oli aga valmis seda tegema. Ta tõstatas järgmise küsimuse: „Kui inimesel pole lubatud avalikult tunnistada kõige tähtsamaid tõdesid, mis tema arvates Pühakirjas selgelt seisavad, siis miks peaks ta seda üldse lugema ja sealt tõde otsima?” Emlyn ei kavatsenudki reeta oma põhimõtteid.

Emlyni ja teiste eeskuju paneb meid mõtlema, kas me ikka jääme kindlaks sellele, mis on tõde, kui satume põlu alla. Tasub endalt küsida: mis on tähtsam, kas teiste lugupidamine ja heakskiit või Jumala Sõna tõe eest seismine?